Indiejumalanna Feist jätkab energiliste videodega. Seekord lavastab ta enda valgusfestivali ning laulab kaamerasse ja tantsib nagu ikka. See on nagu “1234″, milles inimesed asendatud tünnidega. Režissööriks Patrick Daughters, kes ka mainitud video ning “My Moon My Man” tegija (lisaks Yeah Yeah Yeahs, Muse, Snow Patrol, Interpol, Liars, Kings of Leon).
Tags: feist, indie, singer-songwriter, videoKunagi alustas Goldfrapp ambientse trip-hopiga (”Felt Mountain”), siis läksid aga jõulisemaks (”Black Cherry”) ja viimaks jõudsid glämmini (”Supernature”). Peagi tuleb Goldfrappil, mis on tegelikult duo, välja uus plaat “Seventh Tree”, mis lekkis internetiavarustesse juba ootamatult vara eelmisel aastal. Sellega pöörduvad nad tagasi tasasema muusika juurde ja eelkõige on vähem ka elektroonikat, samas on laulud meloodilised ja nagu “A&E” videost näha, saab vajadusel ka tantsida. Nende endi sõnul on taasleitud tagasihoidlikkus tasakaaluks vahepealsele glamuurile, mis neid saatnud. Ja nagu alati, on nad plaadi salvestanud üksinduses vaikses maamajakeses.
Enigmaatiline ja tagasihoidlik Alison Goldfrapp on üks võluvamaid lauljaid nii laval kui lindilt kuuldes, rääkimata tema mahedast ning oskuslikult rakendatud häälest. Pikema aja peale võib “Seventh Tree” nende debüüdi “Felt Mountaini” minu lemmikute kohalt küll maha lüüa.
Tags: favourites, goldfrapp, videoWarpi video kinnitab, et mees, kes laval olles omab seda ning ka kõiki kuulajaid/vaatajaid, pole soulinakkust küljest heitnud ning ettevalmistatav plaat tuleb (vähemalt laivis) “Multiply” maiguline. Jamie Lidell käis ka esimesel KUMU ÖÖl. Usun, et kohalkäinutel on ta siiani meeles. Ja kes ei tea, siis võib tema esinemisi võrrelda näiteks Pastacaga: mõlemid ehitavad lugusid üles sämplihaaval kasvades välja ühemeheorkestriks. Samas, muusikastiililt nad väga ei sarnane; ja kui Ramo Teder istub vaikselt enamasti ühe koha peal, siis Jamie teeb kümnevõistlust. Lidell kuulub ühte sõpruskonda ka Feisti, Gonzalese ja Mockyga, kellega on ta korduvalt ka esinenud, samuti löövad sõbrad kaasa üksteise plaatidel.
Tags: favourites, funk, jamie lidell, kumu, pop, soul, video, warp records10. märtsil ilmub Moby uus plaat “last night”, mis moby enda sõnul on kui “armastuskiri NY tantsumuusikale ja muusikute ning austajate eklektilisele ning vabameelsele suhtumisele”. Kirjelduse järgi võib justkui arvata, et ta üritab James Murphyt teha. Siiski võib albumi lühisämplerit kuulata ja veenduda, et mitte ainult uus singel “Alice” ei ületa viimase albumi pettumust.
Tags: moby, video the bird and the bee - “Polite Dance Song”
Tags: bird and the bee, californiapop, indiepop, videoLegendaarset, trip-hopi laiemale publikule defineerinud, Portisheadi sai hiljuti näha bändi endi poolt kokku pandud All Tomorrow’s Parties üritusel. Vahepeal on ka ammuoodatud plaat kuulutatud ja ilmutama peaks see ennast aprillis. Sinna on küll mõned kuud aega, kuid oma esinemisel paljastasid nad veidi ka neilt oodatavat uut muusikat. Ja paistab, mis ka tervitatav, et nad ei naase oma vana heliga ning on siiski arenenud veidi kõrvale (ja edasi). Portishead on nüüd mürarikkam ja maniakaalsem kui varem, aga endiselt paatoslik.
Tags: live, trip-hop, videoMark Belli ja Björki viljaka koostöö tipuks olev muinasjutuline, kirgas ja lärmakas technopomm “Pluto” sai endale järje “Voltal” pesitseva “Declare Independence” näol. Õigupoolest ei osanud ma neid laule varem võrrelda, aga siis sattusin Björki kontserdile Ã…Â otimaal. Ka Mark Bell oli kaasas ning üleüldse, niipalju kui kuusin, oli tegemist tema absoluutse tippesinemisega.
Lõpuloona oli Declare Independence Å¡otlastele eriti südamelähedane: Jaa…“declare independence. don’t let them do that to you. start your own currency. make your own stamp. protect your language. declare independence.”
Nüüd on Björki teine kauaaegne partner, Michel Gondry, aidanud Bell-Björki visiooni liikuvatesse piltidesse panna. Siin on tulemus.
Tags: favourites, island, techno, video
Modeselektor on juba aastaid koos töötanud Saksa duo; seotud on nad Ellen Allieni leibeli BPitch Controliga. Muusika on tugevalt technohõnguline, kuid leiab piserdatult nii hip-hopi, dubstepi kui electrot. Selline stilistiline eklektilisus aga sobib neile.
Siit leiab käputäie täiesti ideaalset tantsumuusikat. “Godspeed”, tagasihoidlik avalugu, on nende debüütplaadile vast kõige sarnasem, muu on uudsem. Plaadi parimad träkid on urban mõjudega ja vokaalidega: “200007″ ja “The Dark Side of the Sun” ning “Hyper Hyper”. Singel “Black Block” (video allpool) ja lõpulugu “Déboutonner”, mis on plaadi electrohiiud, võiks hästi istuda SMD ja Justice’i fännidele. IDM armastajad võiks kuulata aga “Edgarit”.
Modeselektor on lugudel appi võtnud üsnagi mitmeid ja eripalgelisi lauljaid, vast tuntuim neist on Thom Yorke, kelle vokaalid ängitsevad dubsteppival lool “The White Flash”. Kuigi Yorke’i tämber mulle isiklikult ei istu, sobib see siia valatult.
Siiski, mõned lood ei anna plaadile otseselt juurde ja venitavad seda liialt pikaks (”BMI” ja mõned lühikesed mõneminutilised lood, mille võiks ka vabalt vahele jätta). Samas siit leitav lugude erisus pakub kõigile midagi, aga mitte stiilis, et leiadki paar-kolm kuulatavat lugu, pigem ikka istub terve plaat ja mõnest loost saab suur lemmik.
Rating: 
The White Flash (with Thom Yorke)
Get Flash to see this player.
Tags: electro, favourites, mp3, rated, record, techno, video
Ootasingi juba, millal ma uuele nakatava indipopi plaadile peale satun. The Bird and the Bee on pärit Los Angelesest, mis minu jaoks on üllatav, sest ma olen tänapäevast inglite linna kujutanud ette kas räpi või siis noorte punkroki asumaana.
Nime üle teevad bändiliikmed ka nalja, sest sealmail seletatakse lastele seksi läbi lindude ja mesilaste (eheh). No siis tegidki Greg Kurstin ja Inara George laulu “Birds and the Bees”, kust nad ka bändile nime said.
Samas nende muusikat võib Californialikuna kujutleda küll, selline soojalt voolav ja päikeseline. Inara laulab pehmelt, poolenisti läbi hingeõhu. Ãœsnagi meeldejääva osa laulmisest moodustavad häälitsused, vast seepärast sobib “La La La” hästi ka ipod Touchi reklaamima. Osad lood on küll veidi loungeilikud, kuid see on vast see bossa nova mõjutus. Lisaks meenuvad ka kõik need isikupäratud, kuid stiilsed, LA korterid ja villad, mida meile telekast pidevalt näidatakse.
Parimateks lugudeks tituleeriks lisaks eelpool mainitule “Again & Again” ning “Fucking Boyfriend”, mis ka kõige tuntumad. See tundub paljude bändidega nii olevat, et need lood, mis sulle kuulsuse toovad, muutuvad edasiseks mõõdupuuks.
Hetkel küll vastupandamatu kuulamine, aga kahtlen, kas sellisel muusikal kellegi kõrvade vahele pikemaks ajaks asja on. Ilus, aga pole midagi nagu otseselt fännata. Siiski taustaks võib-olla ka mõne aasta pärast hea.
Hiljuti tuli neil aga välja ka uus EP “Please Clap Your Hands”, mida tasub ka uurida.
Rating:
Tags: bird and the bee, californiapop, criticism, indiepop, rated, record, video
Paljude eestimaalaste lemmikbändi Depeche Mode’i David Gahan jätkab sooloradadel. Laulukirjutajana on ta suhteliselt uus: Depeche Mode’ile kirjutas alles ‘Playing the Angel’ jaoks. Ka tema esimene sooloüllitis ei jäänud Depeche’ist liialt kaugele ei kõlaliselt ega meeleolult. Samas lauljana on ta ainult kasvanud, kasutades ikkagi teiste laulukirjutajate kaasabi.
Nüüd on ta leidunud uue tee (žanrit siiski vahetamata). ‘Hourglass’, uus kauamängiv, on kuuldavasti pigem sarnane DMi järglastega (nagu Nine Inch Nails). ‘Deeper and Deeper’ (myspace) on tasakaalukalt agressiiv-ürgne, aga Dave’i vokaal on pigem tahapoole surutud, sündid on endiselt suured ja elajalikud. Plaadini veel nädalake aega, kuid esimene singel ja video ‘Kingdom’ on väljas.
Kingdom on klassikaline synthpop, veidi varjatult ja müstilisena; mixinud on seda nii Digitalism kui Booka Shade.
Kuula: Dave Gahan - Kingdom (Digitalism Remix)
Get Flash to see this player.
Tags: mp3, synthpop, uk, videoSee (järjekordne) comeback sarnaneb mõneti Spinning Around ajastuga kui Kylie, olles vahepeal peavoolust eemaldunud, tuli oma kuldsete püksikestega ja tõi disco tagasi. Nüüd on kasutusel sarnane valem, aga lisatud kübemeid Goldfrappist ja teistelt.
Ka Noisettes, 60ndad ja Monroe, Janelle Monae (isegi Christina Aguilera). Vähemalt mulje võib jääda selline nagu Kylie oleks just neilt üsnagi palju laenanud, aga ka lihtsustanud. Muusikatööstuse jaoks pole see ju midagi erakordset. Mulle meenutas esmapilgul see video Goldfrappi “Ooh La Lad”.
Kusjuures kui paljud armastavad Kylie “Fever” albumit (või no, see lihtsalt kõige tuntum), siis tema eelmine, “Body Language”, oli suurepärane 80ndate stiilis, aga kaasaegne ja küps elektropop. Enne seda väga teda ei kuulanudki.
Tõsi, uus plaat kipub vist “Two Heartsi” lihtsusele ja uuuuhidele sarnanema, sest Kylie on oma kümnendale plaadile “X” nimeks pannud. Küll varsti selgub, kas seekord lihtsus lööb, või saab hoopis Kylie ise kriitikutelt vastu tatti.
Edit: fashionistana kasutab Kylie Gareth Pughi, kes tuntud oma abstraktsete kostüümidega ja nüüd ka kui Roisin Murphy disainer.
Jah, 2 Hearts, on rõvedalt nakkav. Kohati ma pelgan selliseid lugusid, see nagu keelatud vili. Kiidan heaks, haha.
Tags: austraalia, criticism, mood, nakkav, pop, thieves, video
