Depeche Mode debuted live with their first Wrong single off the highly anticipated Sounds of the Universe at the Echo Awards in Berlin. It seems they haven’t lost their touch. Enjoy!
Tags: depeche mode, echo awards, live, synthpop
Probably the most authentic and enjoyable modern synthpop authors, the Junior Boys, have returned. And it’s a worthy continuation of their lonely sound. Their third album Begone Dull Care will be out this spring. The first track off the record is “Parallel Lines”.
Get Flash to see this player.
Tipped already by the BBC (and nialler9) for success in 2009, you surely are going to hear these indie-synth poppers over your favourite almost mainstream indie radio station. I can already imagine shopping for groceries hearing this. But it’s good too, Passion Pit - Sleepyhead, that is!
Tags: indie, passion pit, synthpop…with their forte of synthpop. At least it seems so with every song dropped. Needles to say more - enjoy the video.
Tags: electropop, ladytron, synthpop
One of my favourite albums of 2005 was Kelley Polar’s underdog debut “Love Songs of the Hanging Gardens” produced by Morgan Geist of Metro Area (for which he provided strings). A former student of Juilliard (discontinued) and a viola enthusiast has taken a liking towards disco since the age of three when he was in the influence of his sister. Now, in the year 2008 Kelley has followed with a selfproduced synth-filled and strings attached ultimately romantic space pop album “I Need You to Hold On While the Sky Is Falling“.
It’s hard to find such warmth in synthpop that matches the combination of Polar’s mellow voice, punctual strings and soft synthetic beats. Again mixed by Geist, “I Need You…” doesn’t sound too different from his debut but adds more layers and is generally a bit sadder but fuller sounding. Female voices can be heard as well, bu at times it seems that the overall singing could be improved upon, although it has a distinct singing-when-nobody’s-watching feel to it. If you like Junior Boys and disco, 80’s and synthpop this is for you.
Rating: 
Below: video for “Chrysanthemum” from the new album and footage from Polar’s earlier live shows with “Black Hole” in the background from his debut.
Listen more: “Rosenband“
Get Flash to see this player.
Paljude eestimaalaste lemmikbändi Depeche Mode’i David Gahan jätkab sooloradadel. Laulukirjutajana on ta suhteliselt uus: Depeche Mode’ile kirjutas alles ‘Playing the Angel’ jaoks. Ka tema esimene sooloüllitis ei jäänud Depeche’ist liialt kaugele ei kõlaliselt ega meeleolult. Samas lauljana on ta ainult kasvanud, kasutades ikkagi teiste laulukirjutajate kaasabi.
Nüüd on ta leidunud uue tee (žanrit siiski vahetamata). ‘Hourglass’, uus kauamängiv, on kuuldavasti pigem sarnane DMi järglastega (nagu Nine Inch Nails). ‘Deeper and Deeper’ (myspace) on tasakaalukalt agressiiv-ürgne, aga Dave’i vokaal on pigem tahapoole surutud, sündid on endiselt suured ja elajalikud. Plaadini veel nädalake aega, kuid esimene singel ja video ‘Kingdom’ on väljas.
Kingdom on klassikaline synthpop, veidi varjatult ja müstilisena; mixinud on seda nii Digitalism kui Booka Shade.
Kuula: Dave Gahan - Kingdom (Digitalism Remix)
Get Flash to see this player.
Tags: mp3, synthpop, uk, videoEelmisest aastast olen üritanud silma peal hoida pööraselt areneval populaarmuusika maastikul. Kõrv on jäänud pidama indie ja elektroonika, aga ka popi valdkonda. Stella on mulle vihjanud, et ma võikski muusikast kuhugi kirjutada. Järgmine kord kui peaks Siim Nestorit Krahlis või kuskil trehvama, teen talle siis õlle välja või miskit :p
Olen suht palju mõelnud selle blogi muusikale pühendamisele, eriti kuna ma niisama möliseda enam ei viitsi. Kirjeldakski seepärast veidi, mis meeldib.
Last.fm annab viimase kuue kuu kuulamisharjumustes suht hea ülevaate. Hetkel on esikolmikus näiteks The Knife. Jah, kummaline kui populaarseks nad saanud on. Puhas haip, mis muud. Kui ma nad eelmine aasta avastasin, polnud nende kolmas ja kõige uhkem kauamängiv veel välja tulnud. 
Siis olid nad veel selline mõnus synth pop duo, aga Silent Shout tõi võrdlusi Aphex Twini ja tumedama elektroonika koolkonnaga; ja uus staar oli sündinud. Mäletan kui nägin nende esimest videot uuelt plaadilt, tõepoolest aphexian; tuletas meelde minu düstoopilis-sürreaalseid unenägusid, samas oli selline loodusega seotud. Nüüd ma siis väidangi kõigile, et mina olin sellest bändist teadlik enne kui see tuntuks sai. Kas pole seda siis äge öelda? :p
Esikohal on aga olnud !!!. Jah selline nimi ongi, kuigi enamasti võib neid netist leida toksides sisse “chk chk chk”. See on üks mitmekesine ameerika bänd, peamiselt tegutsenud New Yorgis ja kuulub just praeguse ajastu tantsuroki koolkonda. Samas minu jaoks on neil täiesti teine koht kõikide nende väidetavalt suurte indiroki tegijate vahel. Kindlasti on nende saund kõige varieeruvam ja eristatavam, jäädes kindlatesse piiridesse. Koheselt tunneb nad ära kui peaks kuskil kuulama - äärmiselt positiivne omadus. Heart of Hearts, nende esimene lugu selleaastaselt Myth Takes albumilt, sõi end mulle pähe jaanuari lõpus. EasyJetiga lennates oli äärmiselt meeldiv kuulamine. Käisin ringi ja kiitlesin - väitsin, et oodatav album kuulub kindlasti aasta parimate hulka. Ja kui sai kuulata…. ei pidanud pettuma.
Aga alustaks ikkagi sealt, kus ma muusikakuulamises eneseteadlikuks muutusin. See, mis tuli pärast selliseid nimesid nagu The Prodigy, George Michael ning Garbage.
Sel aastal olen palju ka vanu lemmikuid kuulanud. No näiteks Heaven 17, mis tekkis The Human League’i lagunemise järel. Viimane bänd oli algselt äärmiselt robotliku ja ebainimliku sündisaundiga, sajaprotsendiline sünteetika; tuuritades koos endast kuulsamate Talking Headsidega, loobiti neid laval toiduga; viimane oli aga tingitud lihtsalt nende uudsusest. Kraftwerk oli moondatud ulmeliseks, samas sisu jäi romantiliseks. Müügiedu nad sellise muusikaga loomulikult kohe ei saavutanud ja nende esimest kaht plaati on hakatud hindama alles 90ndate lõpust kui peavoolu imbusid järgemööda acid house, electro-clash, dance punk, kes järgemööda neid oma mõjutajateks nimetasid. Igatahes lõi kamp lahku ja mõlemad ujusid edasi popivoolus. See, mis The Human League’ist jäi, oli laulja Philip Oakey ja temapoolne hilisem lisandus kahe neiu näol, kelle ta ühest ööklubist üles korjas. Just nemad lindistasid vast ühe suurima popmuusikaplaadi eales: Dare!, mida eelkõike teatakse “karaokelaulu” Don’t You Want Me järgi. Teine pool The Human League’ist, Martyn Ware ja Ian Craig Marsh, need kes olid selle algsed loojad, leidsid endale uue laulja ja alguse sai Heaven 17.
Samas olid The Human League’i lahkulöömisel suht proosalised põhjused. Kui Gary Numan nende etenduse varastas, tekkisid pinged: neil oli olnud küll lõbus, neid peeti juba siis mõjukateks, võtnud seda kõike kunstiprojektina, aga eriti rikkamaks saamata. Bändi algsetel loojatel tekkis kihk võtta kasutusele ka akustilisemaid helisid, samas kui Oakey soovis süntekate mõju säilitada, asi, milles ta nii kindel polnud veel olnud. Irooniline, et nii The Human League kui Heaven 17 liikusid aina enam puhta popmuusika suunas. Mõlemad uued kooslused lindistasid uut materjali samas stuudios, Oakey unistas saada popstaariks, Heaven 17 punt pidas teda veidi imelikuks, aga nende debüütplaat polnud Dare’ist vähem pop.
Jätkub…
Tags: ajalugu, favourites, last.fm, synthpop
