vivaindifference

Viimasel ajal mööduvad päevad sarnaselt laiseldes. Olgu tööl või niisama. Muidugi tundub lähiminevikus tööl olemist ka juba palju olnud. Pealegi veedan järgmise nädala suht-ainult tööl. Eile sain ma miskipärast kõigi peale kurjaks, kui midagi teha ei olnud. Igavus tapab! Ajusurm. Samas täna oli rekordiline sissemagamine: jõudsin tööle veerand üheks. Ärkasin seitsme paiku, läksin kohe varsti uuesti magama ja magasin pool elu maha. Vähemalt selline oli tunne, kui telefonikõne mind äratas. Hea, et ma eile jooma ei hakanud. Aga homme pean ma kell 8 kooli jõudma. Kui masendav. Ja täna on ju kolmapäev - prallepäev.

Tundmatu töökaaslane: “Tulin koolist ära, kuna hakkas segama joomist. Nüüd paistab, et töö hakkab ka segama.”

Ees ootab ka pankrott ja sellele aitab tõenäoliselt kaasa ka lisanduv krediitkaart, mis mind pangas ootamas. Loodetavasti ma seda ei kahetse. Pangas lubati lisaraha, no nii palju kui krediit seda on.

Ja siis on hämmingut tekitanud ka vanuseteema: kas on võimalik, et keskkooliealised on oma vaimselt arengult samal tasemel kui mina? Ja kas see tähendab, et neil on eelis või kas mina olen maha jäänud? Palju küsimusi, vähe vastuseid. Pigem lihtsalt võtaks kõrvaklapid ja läheks jalutama. Ma tõesti ei mõista… paljusid asju. Aga ma olen õppinud segastest asjaoludest mitte välja tegema ja tegevusega jätkama.