Kindlasti mäletate Islandi indie mõjutustega tantsubändi Gus Gus, kelle vast suurim hitt on David, transseeriv house, mis kordas endamisi ridu “I still have last night in my body, David, I wish you were with me”. See on vast kõige nö tra(ää)nsum, mida minu kõrv talub, umbes nagu Madonna “Confessions” plaat.
2002. aasta Attention oli Gus Gusi kõige tantsulisem plaat, sirgjoonelisem kui eelmised, mis olid kohati hõredama kõlaga tripp-hoppivad ja paigutusid elektroonilise muusika maastikul kindlasti indie valdkonda. Ehk hetkel võibki rääkida kahest erinevast bändist - esimene oli kaheteistkümnest koosnev kollektiiv, teine on nüüdseks kolmeliikmeliseks kahanenud tantsuhelisid tootev koosseis. Just viimane osa selle grupi loost on väljendunud pigem paigalseisus.
Kõik kiidavad selleaasta plaadisadu (ma sealhulgas). Ja seepärast mainiks ka ära, et Forever pole kindlasti halb plaat, lihtsalt veidi pikaleveniv ja vuugitäitest mittepuutumata. Teised kriitikud räägivad (jajah, teised, sest ma olen ka ju kriitik, haha), et Forever pole just eelmise plaadi otsene jätk, aga pigem kordab seda, väheseks jääb uudsus. Samas, võtame näiteks mingi suvalise kaasaegse hetkel kuuma bändi, konkreetsemalt näiteks Simian Mobile Disco. Küsimus selles, kas nende heli on kuidagi uus? Kas nad ei korda juba kedagi? Eks ikka nende artistide juures, kes endale meeldivad, oodatakse ikka mingil määral arengut ja uusi helisid, kuid uuetele bändidele andestatakse niiöelda vana sound üsnagi kergelt (või siis neid ei panda üldse tähele). Teise äärmusesse ulatuvad aga puritaanid, kelle jaoks ei tohiks vast Franz Ferdinand kunagi enam oma soundi muuta. Seega, kui väga ma ka ei tahaks Valner Valme moodi kõlada, ütlen ma siinkohal, et hindame siis muusikat tema pop-kvaliteeti kaudu. Oeh, sai paika.
Kordusi ja sarnaseid sündimeloodiaid kasutades on plaat küll ühtlaseks saadud, kuid vokaaliga lood on miskipärast lihtsalt paremad. “You’ll Never Change”, “Hold You”, “Need In Me”, “Sweet Smoke”, “Forever”. Osalt on nad fokuseeritumad, teisalt tõmbavad sõnad ja laul ikka tähelepanu mujalt ära, ja suurimad kannatajad ongi seega instrumentaalsed lood, kus tõesti võib leida paigalseisu, lihtsalt ununeb, mida kuulasid. Siis on see next/skip nupp.
Esile tõstaks aga lugusid “You’ll Never Change” ja “Sweet Smoke”, kaasaegsed kummardused vanakooli haussile, inimliku vokaaliga, mis pole kaugeltki perfektne, ja see meeldibki. Samuti vaatavad nad tolleaegse techno poole lugudes “Forever” ja “If You Don’t Jump You’re English”. Huvitekitavate pealkirjadega lood nagu “Porn” jätavad aga suhteliselt külmaks. Võiks ju mõelda sellele räpafaktorile muusikas, aga see pole siiski porno ja “Lust” on veelvähem. Seega ei mingeid mälestusi eelmisest ööst a la David. Ja plaadi lõpuosa kaob kuhugi, oleks siis hämarus, aga tegelikult hakkab hoopis häirima, sest tahaks kütet. Pealegi on lõpulugu “Mallflowers” minu jaoks juba liiga trance.
Alguses lubab plaat palju ja siis jäb seisma, aga kui lugusid noppida, võib diskot endale kujutleda küll.
Rating: 
Gus Gusi poolt on valminud ka üks mu lemmikvideosid “Starlovers”, mille lahtimõistatamise jätan teile.
Tags:
dance,
favourites,
house,
island,
rated,
record,
video
The best thing about DnB’s major soul force Tony Coleman, is that you don’t have to like drum and bass to enjoy London Elektricity. But I like the genre’s creations. The band does have a strong crossover edge going for them. Unfortunately the live band is no more.
Ideaalis võiks just Pinch Burialiga raadioeetri pärast võidelda. Pinchi dubstep pole samas teistest žanritest nii eristatud, pigem sulandub üleüldisesse skenesse sisse ja ei eemaldu liialt ei grime’ist ega isegi r&b’st.
Ootasingi juba, millal ma uuele nakatava indipopi plaadile peale satun. 
Kathy Diamond on järjekordne sheffieldlane, kes mu kõrvu paitab; tüüpiliselt paljudele, tegutseb ka tema nüüdseks Londonis. Juba aastaid on ta lugusid sepitsenud, tal oli ka väike edulugu 2003. aastal lugudega “Sunshine” ja “Miracles Just Might”. Aga täispika plaadini jõudis alles nüüd.
