The Omahan indiepopsters “Tilly and the Wall“ that have been using tap dancing for rhythm have released a one-off single that will not be featured on their upcoming album “O” released in June, although the bonus track “Cacophony” will. Along with the video, “Beat Control“ is light-hearted and essentially a very catchy underground pop single, and it doesn’t even feature tap dancing to make it more special. They’ve been remixed by CSS as well.
Tags: indiepop, tilly and the wallHetkel järgmise suure asja haibi keskel ujuv The Ting Tings tuli BBC küsitluses Sound of 2008 kolmandaks. Räägitakse veel ka nende Glastonbury esinemisest ja esinesid juba Later on Jools Hollandi saateski. Seega ei tohiks enam midagi küll nende jaoks halvasti minna. Täna tuligi välja nende uus singel ‘Great DJ’ ja seoses sellega ka video. Peale kahtlematult meeldejäävate palade, näevad nad minu meelest ka väga head välja. Enjoy.
Tags: garage pop, indiepop, ting tings the bird and the bee - “Polite Dance Song”
Tags: bird and the bee, californiapop, indiepop, video
Zoot Woman on üks mu lemmikumaid elektroonilise indie tegijaid. Bändi kuuluvad vennad Johnny ja Adam Blake ning Stuart Price (hiljuti lisandus ka Beatrice Hatherley). Price on tuntud ka kui Madonna “Confessions…” plaadi produtsent; või siis miksimeistrina on ta Jacques Lu Cont, Thin White Duke või Paper Faces; aga on teinud ka ühe geniaalselt retrohõngulise diskoplaadi “Darkdancer” olles Les Rythmes Digitales.
Zoot Womani uut laulu “We Won’t Break” saab täiesti legaalselt tõmmata siit.
Lisan laiskadele veel Les Rythmes Digitalese nime all tehtud 80ndaid meenutava videoga “(Hey You) What’s That Sound” video.
Tags: electropop, favourites, indiepop, les rythmes digitales, stuart price, zoot woman
Ootasingi juba, millal ma uuele nakatava indipopi plaadile peale satun. The Bird and the Bee on pärit Los Angelesest, mis minu jaoks on üllatav, sest ma olen tänapäevast inglite linna kujutanud ette kas räpi või siis noorte punkroki asumaana.
Nime üle teevad bändiliikmed ka nalja, sest sealmail seletatakse lastele seksi läbi lindude ja mesilaste (eheh). No siis tegidki Greg Kurstin ja Inara George laulu “Birds and the Bees”, kust nad ka bändile nime said.
Samas nende muusikat võib Californialikuna kujutleda küll, selline soojalt voolav ja päikeseline. Inara laulab pehmelt, poolenisti läbi hingeõhu. Ãœsnagi meeldejääva osa laulmisest moodustavad häälitsused, vast seepärast sobib “La La La” hästi ka ipod Touchi reklaamima. Osad lood on küll veidi loungeilikud, kuid see on vast see bossa nova mõjutus. Lisaks meenuvad ka kõik need isikupäratud, kuid stiilsed, LA korterid ja villad, mida meile telekast pidevalt näidatakse.
Parimateks lugudeks tituleeriks lisaks eelpool mainitule “Again & Again” ning “Fucking Boyfriend”, mis ka kõige tuntumad. See tundub paljude bändidega nii olevat, et need lood, mis sulle kuulsuse toovad, muutuvad edasiseks mõõdupuuks.
Hetkel küll vastupandamatu kuulamine, aga kahtlen, kas sellisel muusikal kellegi kõrvade vahele pikemaks ajaks asja on. Ilus, aga pole midagi nagu otseselt fännata. Siiski taustaks võib-olla ka mõne aasta pärast hea.
Hiljuti tuli neil aga välja ka uus EP “Please Clap Your Hands”, mida tasub ka uurida.
Rating: 
Tags: bird and the bee, californiapop, criticism, indiepop, rated, record, videoPitchfork väidab, et The Go! Teami debüüt “Thunder, Lightning, Strike” on 2004. aasta üks etemaid plaate. Kohati ma klapin Pitchforkiga, kuigi nad toodavad viimasel ajal ka palju puhast haipi. Igatahes on see plaat minust ringiga mööda läinud, vist olen isegi paar korda kuulanud, kuid ei mäleta, et miskit erilist oleks olnud. Siiski….
The Go! Team sämpeldab ja miksib neid ehedate pillidega, lauldes eri moodi peale, selline kollaaž. Ja nüüd tulemas välja teine plaat ja selle loo järgi võiks arvata, et tegu on tõesti hea bändiga. Igatahes uurin mina nüüd neid põhjalikumalt. Sarnaneb minu jaoks kuidagi The Russian Futurists’i ja The Avalanchesiga (olen kuulnud, et ka neilt on uut materjali lähiajal oodata). Video on tehtud aga loole “Doing It Right”.
Paistab, et aafrika hõimuvärk ehk tribalism on muusikute seas taas moodi läinud. Talking Heads’i teevad seekord Björki asemel austraalia multi-instrumentalistidest Architecture in Helsinki, kelle plaadid ‘Fingers Crossed’ ja ‘In Case We Die’ on end jäädavalt indipopi hindajate südametesse keerutanud. Sel aastal võib aga uut albumit oodata ja esimene singel ka juba väljas. ‘Heart it Races’ jätkab ‘Do the Whirlwindi’ vaimus, olles arvatavasti kõige valjem ja tantsulisem plaadi peal.
Tags: austraalia, indiepop
Teate seda muusikat, mis viib meid siit maailmast eemale?
Vapustav.
Teate seda filmi sattumise tunnet, nagu miski poleks reaalne?
Space age pop segab tajusid ja on mu mitme päeva lemmikajaviiteks.
Broadcast (UK) on bänd, kes loob kõlasid, mis viivad ekslema, tekitavad ebareaalseid võnkeid, sunnib nägema filmi, mida tegelikult üldse ei eksisteeri. Broadcast teeb sellist 60ndate laadset popmuusikat ilusate meloodiatega, kasutades ideaalselt ära laulja (Trish Keenan) muinasjutulikku idülli loovat häält, tekstuuriks elektroonilised helitootmisvahendid. Tulemuseks ongi filmimuusika ilma liikuvate piltideta. Õigemini, reaalsete piltideta.
Varem oli Broadcast viis inimest, kuid ajaga jäi järgi kaks: Trish Keenan ning James Cargill (pildil). Välja on nad andnud neli plaati, neist esimesed kõige filmilikumad, hiljem see joon veidi sumbus, samas ei teinud neid vähem võluvaks. Helinäiteid aga esimeselt kahelt üllitiselt.
Broadcast - We’ve Got Time
Broadcast - Lights Out
Broadcast - Echo’s Answer
Broadcast - Papercuts
