Lemmikfilme on mul palju, aga väheste mõju on mulle ka reaalselt tunda. Antonioni filmidest on aga koguni kaks minu jaoks olulist teost. Üks neist on lihtsalt üks mu kõikide aegade lemmikuid (Blowup; 1966) ja teine (Professione: reporter; 1975) võlus mind oma stoilisuse ja Jack Nicholsoniga, tutvustas Barcelonatki. Antonioni on üks modernse filmikunsti suurimaid kujusid, olles osa Itaalia sõjajärgsest skenest, mis keskendus just sotsiaalsete probleemide reaalsele kujutamisele pildis modernistliku ennastkehtestava tooni taustal. Antonionit peetakse ka üheks olulisemaks filmikunsti esteetika ja pildikeele uuendamise seisukohast.
Blowup on nii sisult kui ka pildikeelest täiesti vapustav, võib-olla olete kaadreid filmist märganud periooditi ka minu orkutikontol. Igatahes on see film eelkõige värvikas, ja kui ilusad värvid veel filmil endal on. Tänapäeval annab otsida sellise värviauraga filme. Aga lisaks on Blowupil ka sisu. Ta on aeglaselt arenev thrillerimõõtu põnevik. 
Kõik psühholoogilisel tasandil osavalt väljamängitud, usutav ja mis oluline, väheseletav. Blowup on mõtlemapanev ja edastab hästi tolleaegse Londoni hedonismimeeleolu, jäädvustab hetke ajaloos. Ja kui te teate Vanessa Redgrave’i ainult tema hilisematest töödest, siis seal võib teda noore ja seksikana näha.
Lihtsalt, meenus seoses surmateatega. Ja vaadake kindlasti neid kaht filmi.
Allpool ka kuulus stseen, kuhu Antonioni tahtis algselt saada The Velvet Undergroundi, kuid lõpuks, peale veel paari võimalust, võeti The Yardbirds. See bänd andis tuule tiibadesse Jimmy Page’ile, Eric Claptonile ja Jeff Beckile, kõik kuulsad kitarristid. See episood on aga eriline kuna see on hetk, kus The Yardbirdsis näeb Page’i ja Becki veel koos esinemas, viimane lahkus bändist mõne kuu pärast.
