Probably the most authentic and enjoyable modern synthpop authors, the Junior Boys, have returned. And it’s a worthy continuation of their lonely sound. Their third album Begone Dull Care will be out this spring. The first track off the record is “Parallel Lines”.
Get Flash to see this player.
I’ll keep it simple. But before the list I have to mention those artists who were left out from here but who released some rather great stuff: Miss Kittin, Gnarls Barkley, The Ting Tings, Hot Chip, Mr. Oizo, Justus Köhncke, Ladytron, Erykah Badu, Vampire Weekend, Heartbreak, Ajna Schneider, The Black Ghosts, Clark, Le Le, Ellen Allien, Dave Aju, Late of the Pier, TV on the Radio, Quiet Village, The Herbaliser, Dinky, Of Montreal, Pluxus, Kissey Asplund, 2562, Claro Intelecto, Janelle Monáe, Matias Aguayo, Sébastien Tellier, Lykke Li and many more.
And here we go (click for video links):
And below you’ll find it as a list as well. Happy 2009!
Continue reading ‘Favourites of 2008′
Tags: best-of-list, favouritesKunagi alustas Goldfrapp ambientse trip-hopiga (”Felt Mountain”), siis läksid aga jõulisemaks (”Black Cherry”) ja viimaks jõudsid glämmini (”Supernature”). Peagi tuleb Goldfrappil, mis on tegelikult duo, välja uus plaat “Seventh Tree”, mis lekkis internetiavarustesse juba ootamatult vara eelmisel aastal. Sellega pöörduvad nad tagasi tasasema muusika juurde ja eelkõige on vähem ka elektroonikat, samas on laulud meloodilised ja nagu “A&E” videost näha, saab vajadusel ka tantsida. Nende endi sõnul on taasleitud tagasihoidlikkus tasakaaluks vahepealsele glamuurile, mis neid saatnud. Ja nagu alati, on nad plaadi salvestanud üksinduses vaikses maamajakeses.
Enigmaatiline ja tagasihoidlik Alison Goldfrapp on üks võluvamaid lauljaid nii laval kui lindilt kuuldes, rääkimata tema mahedast ning oskuslikult rakendatud häälest. Pikema aja peale võib “Seventh Tree” nende debüüdi “Felt Mountaini” minu lemmikute kohalt küll maha lüüa.
Tags: favourites, goldfrapp, videoWarpi video kinnitab, et mees, kes laval olles omab seda ning ka kõiki kuulajaid/vaatajaid, pole soulinakkust küljest heitnud ning ettevalmistatav plaat tuleb (vähemalt laivis) “Multiply” maiguline. Jamie Lidell käis ka esimesel KUMU ÖÖl. Usun, et kohalkäinutel on ta siiani meeles. Ja kes ei tea, siis võib tema esinemisi võrrelda näiteks Pastacaga: mõlemid ehitavad lugusid üles sämplihaaval kasvades välja ühemeheorkestriks. Samas, muusikastiililt nad väga ei sarnane; ja kui Ramo Teder istub vaikselt enamasti ühe koha peal, siis Jamie teeb kümnevõistlust. Lidell kuulub ühte sõpruskonda ka Feisti, Gonzalese ja Mockyga, kellega on ta korduvalt ka esinenud, samuti löövad sõbrad kaasa üksteise plaatidel.
Tags: favourites, funk, jamie lidell, kumu, pop, soul, video, warp records
Peab ütlema, et uue muusika poolest oli hea aasta, mistõttu oli ka äärmiselt raske valida siinseid plaate (eriti järjekorda). Mõned olid kindlad lemmikud, teised avastasin alles hiljuti. Ja palju head pidi ka jääma välja. Lisaks on arvatavasti palju ka kuulamata, aga niikuinii kõigini ei ulatu.
Esmalt mainin ära nimed, kellelt veel väärt plaate välja tuli: Feist, Justice, Amon Tobin, Jean Jacques Perrey & Luke Vibert, Arcade Fire, Patrick Wolf, Björk, Panda Bear, Swayzak, The Horrors, Vaiko Eplik ja Eliit, of Montreal, Dave Gahan, The Field, Nine Inch Nails, Shy Child, Supermayer, Boys Noize, Dan Deacon, Deerhoof, Paul McCartney, The Chemical Brothers, Timbaland, Felix da Housecat, New Young Pony Club, High Contrast, Jill Scott jm.
AGA PALUN, 2007 LEMMIKUMAD (viidetega helinäidetele):
Ja allpool nimekirjana ka (et oleks lihtsam kopida, haha)
Continue reading ‘2007 lemmikplaadid’
Tags: best-of-list, favourites
Zoot Woman on üks mu lemmikumaid elektroonilise indie tegijaid. Bändi kuuluvad vennad Johnny ja Adam Blake ning Stuart Price (hiljuti lisandus ka Beatrice Hatherley). Price on tuntud ka kui Madonna “Confessions…” plaadi produtsent; või siis miksimeistrina on ta Jacques Lu Cont, Thin White Duke või Paper Faces; aga on teinud ka ühe geniaalselt retrohõngulise diskoplaadi “Darkdancer” olles Les Rythmes Digitales.
Zoot Womani uut laulu “We Won’t Break” saab täiesti legaalselt tõmmata siit.
Lisan laiskadele veel Les Rythmes Digitalese nime all tehtud 80ndaid meenutava videoga “(Hey You) What’s That Sound” video.
Tags: electropop, favourites, indiepop, les rythmes digitales, stuart price, zoot womanMark Belli ja Björki viljaka koostöö tipuks olev muinasjutuline, kirgas ja lärmakas technopomm “Pluto” sai endale järje “Voltal” pesitseva “Declare Independence” näol. Õigupoolest ei osanud ma neid laule varem võrrelda, aga siis sattusin Björki kontserdile Ã…Â otimaal. Ka Mark Bell oli kaasas ning üleüldse, niipalju kui kuusin, oli tegemist tema absoluutse tippesinemisega.
Lõpuloona oli Declare Independence Å¡otlastele eriti südamelähedane: Jaa…“declare independence. don’t let them do that to you. start your own currency. make your own stamp. protect your language. declare independence.”
Nüüd on Björki teine kauaaegne partner, Michel Gondry, aidanud Bell-Björki visiooni liikuvatesse piltidesse panna. Siin on tulemus.
Tags: favourites, island, techno, video
Modeselektor on juba aastaid koos töötanud Saksa duo; seotud on nad Ellen Allieni leibeli BPitch Controliga. Muusika on tugevalt technohõnguline, kuid leiab piserdatult nii hip-hopi, dubstepi kui electrot. Selline stilistiline eklektilisus aga sobib neile.
Siit leiab käputäie täiesti ideaalset tantsumuusikat. “Godspeed”, tagasihoidlik avalugu, on nende debüütplaadile vast kõige sarnasem, muu on uudsem. Plaadi parimad träkid on urban mõjudega ja vokaalidega: “200007″ ja “The Dark Side of the Sun” ning “Hyper Hyper”. Singel “Black Block” (video allpool) ja lõpulugu “Déboutonner”, mis on plaadi electrohiiud, võiks hästi istuda SMD ja Justice’i fännidele. IDM armastajad võiks kuulata aga “Edgarit”.
Modeselektor on lugudel appi võtnud üsnagi mitmeid ja eripalgelisi lauljaid, vast tuntuim neist on Thom Yorke, kelle vokaalid ängitsevad dubsteppival lool “The White Flash”. Kuigi Yorke’i tämber mulle isiklikult ei istu, sobib see siia valatult.
Siiski, mõned lood ei anna plaadile otseselt juurde ja venitavad seda liialt pikaks (”BMI” ja mõned lühikesed mõneminutilised lood, mille võiks ka vabalt vahele jätta). Samas siit leitav lugude erisus pakub kõigile midagi, aga mitte stiilis, et leiadki paar-kolm kuulatavat lugu, pigem ikka istub terve plaat ja mõnest loost saab suur lemmik.
Rating: 
The White Flash (with Thom Yorke)
Get Flash to see this player.
Tags: electro, favourites, mp3, rated, record, techno, video
Roisin on elavaloomuline esineja. Ja see põhjustas tal laupäevasel esinemisel õnnetuse. “Primitive’i” lõpul hakkas ta oma peaga vehkima, kuid õnnetuseks jäi talle ette laval olnud tool . Youtube’i video reedab, et löök oli tugev, misjärel ta lava taha jooksis. Eile tehti talle Inglismaal ka üldnarkoosi all operatsioon. Suurematest vigastustest õnnestus tal siiski pääseda.
“But she’s a trooper”, ütles üks tema suurimaid fänne, keda mul au tunda :p Nimelt ükskord Austraalias kukkus ta laval ja murdis käeluu, kuid kuna ta endasõnu oli adrenaliini täis pumbatud, ei saanud ta õnnetuse tõsidusest enne aru, kui kontsert antud oli. Loomulikult jätkas ta tuuritamist.
Jah, hetkel pole me nüüd ainsad siin Tallinnas, kes peavad kannatamatult ootama teist kuupäeva, millal ta saab esinema tulla. Loodame parimat nii talle kui fännidele.
Tags: favourites, pahaK�igepealt vabandan siinse ajutise vaikimise pärast. Oli mõningasi puudusi ajas ja tehnoloogias (uuendasin wordpressi).
Aga.
Minu lemmikul Roisin Murphyl väljas uus video, pealkirjaks “Let Me Know”. Uus plaat tuleb tal lahe diskokas nagu tundub.
Tags: dance, favourites, pop, uk, video
Oli kunagi Sheffieldis selline muusika, mis tantsles hingestatud kehale mõeldud funki ja disko ning külmema ja raskema animatrooniliselt masinlikuma muusika piiril, mis sai oma alged Kraftwerkist, hip-hopist ja electrost. Naudingupõhimõttele ehitatud mehhaniseeritud funk-machina, see oli WARP Recordsi algus.
6 tundi võttis aega, et teha lugu. Sellist, mis täidaks terve ruumi süntekatega, puuduvad efektid, samas on kõik vägagi efektne. Helidekogumikku ei osatud pealkirjastada, niisiis sündiski “Track With No Name”, seejärel andsid sõbrad endile nimeks Forgemasters.
Klubirahvas hullus sellise sünteetika peale, 1000 isepressitud koopiat sulandusid nädalaga massidesse. Warp Records lasi selle välja 17. augustil 1989. See oli nende esimene pressing. Sheffield Bleep (house ja techno segamini) oli alanud. Järgnesid Nightmares on Wax, Sweet Exorcist, LFO (kellest sai üks mu lemmikuid), Tricky Disco.
Kuula: Forgemasters “Track With No Name”
Get Flash to see this player.
