Tag Archive for 'criticism'

Miks facebook myspace’i tapab?

Myspace populaarsuse peamiseks talaks on uued bändid ja muusika, facebooki puhul kõrgkoolide kursustevõrgud. Ise olen pikalt orkutis olnud. Üleüldse, facebook on vast eestlaste jaoks suht uuem värk. Igatahes olen mõelnud, et orkutis võiks ka bändilehed olla. Noh, videod tulid, aga see ikkagi kasutajatega seotud.

Niisiis. Facebook läheb ka muusikasse, ja sinna tekivad avalikud bändilehed, mis kättesaadavad, küll piiratud infoga, ka facebookis mitte registreerunutele. Myspace on korduvalt oma kasutajavaenulikkuse tõttu üheks kohutavamaks portaaliks kuulutatud. Igaühele on seal antud võimalus oma suurepärast andetust ja maitselagedust htmli abil eksponeerida. Liiga kirjuks muutunud Myspace vihkab eelkõige silmi ja väsitab ka kannatlikumad. Lisaks hakkavad lood mängima isegi siis kui nad kohe eos vaigistada. Ühesõnaga, ka mina ei salli seda lehte.

Siiski on myspace (väidetavalt) tootnud palju haipi ja üsna mitmele, ka heale, artistile andnud võimaluse üsnagi laia teadvusesse murda. Aga kas facebook kui hilisem alustaja võiks samale tasemele jõuda?

Ma arvan, et jah. Esiteks, wikipedia andmeil on facebookis registreerunuid 75 miljonit inimest versus myspace 107 miljonit. Teiseks on esimene informatiivsem kuna ta on lihtsalt puhtam ja kergemini loetavam. Kolmandaks, facebooki muusikaplatvorm on integreeritud allmusicu lehega, kust võetakse info diskograafia kohta. Loomulikult ei puudu meedia ega pildid või fännindus.

Ja neljandaks, mis kõige võimsam: fänniks hakates ilmuvad uudised bändi lehelt otse sinu uudiste feedi. Jah, facebook on manipuleeritav ja kontrollitav, kuigi sellegipoolest kaootilisem kui orkut. Aga sitaks parem kui myspace. Ja soovin neile edu.

Tags: , , ,

the bird and the bee - the bird and the bee (2007)

Ootasingi juba, millal ma uuele nakatava indipopi plaadile peale satun. The Bird and the Bee on pärit Los Angelesest, mis minu jaoks on üllatav, sest ma olen tänapäevast inglite linna kujutanud ette kas räpi või siis noorte punkroki asumaana.

Nime üle teevad bändiliikmed ka nalja, sest sealmail seletatakse lastele seksi läbi lindude ja mesilaste (eheh). No siis tegidki Greg Kurstin ja Inara George laulu “Birds and the Bees”, kust nad ka bändile nime said.

Samas nende muusikat võib Californialikuna kujutleda küll, selline soojalt voolav ja päikeseline. Inara laulab pehmelt, poolenisti läbi hingeõhu. Üsnagi meeldejääva osa laulmisest moodustavad häälitsused, vast seepärast sobib “La La La” hästi ka ipod Touchi reklaamima. Osad lood on küll veidi loungeilikud, kuid see on vast see bossa nova mõjutus. Lisaks meenuvad ka kõik need isikupäratud, kuid stiilsed, LA korterid ja villad, mida meile telekast pidevalt näidatakse.

Parimateks lugudeks tituleeriks lisaks eelpool mainitule “Again & Again” ning “Fucking Boyfriend”, mis ka kõige tuntumad. See tundub paljude bändidega nii olevat, et need lood, mis sulle kuulsuse toovad, muutuvad edasiseks mõõdupuuks.

Hetkel küll vastupandamatu kuulamine, aga kahtlen, kas sellisel muusikal kellegi kõrvade vahele pikemaks ajaks asja on. Ilus, aga pole midagi nagu otseselt fännata. Siiski taustaks võib-olla ka mõne aasta pärast hea.

Hiljuti tuli neil aga välja ka uus EP “Please Clap Your Hands”, mida tasub ka uurida.

Rating: ★★★★½

YouTube Preview Image YouTube Preview Image Tags: , , , , , ,

Kylie (käis vargil)

See (järjekordne) comeback sarnaneb mõneti Spinning Around ajastuga kui Kylie, olles vahepeal peavoolust eemaldunud, tuli oma kuldsete püksikestega ja tõi disco tagasi. Nüüd on kasutusel sarnane valem, aga lisatud kübemeid Goldfrappist ja teistelt.

Ka Noisettes, 60ndad ja Monroe, Janelle Monae (isegi Christina Aguilera). Vähemalt mulje võib jääda selline nagu Kylie oleks just neilt üsnagi palju laenanud, aga ka lihtsustanud. Muusikatööstuse jaoks pole see ju midagi erakordset. Mulle meenutas esmapilgul see video Goldfrappi “Ooh La Lad”.

Kusjuures kui paljud armastavad Kylie “Fever” albumit (või no, see lihtsalt kõige tuntum), siis tema eelmine, “Body Language”, oli suurepärane 80ndate stiilis, aga kaasaegne ja küps elektropop. Enne seda väga teda ei kuulanudki.

Tõsi, uus plaat kipub vist “Two Heartsi” lihtsusele ja uuuuhidele sarnanema, sest Kylie on oma kümnendale plaadile “X” nimeks pannud. Küll varsti selgub, kas seekord lihtsus lööb, või saab hoopis Kylie ise kriitikutelt vastu tatti.

Edit: fashionistana kasutab Kylie Gareth Pughi, kes tuntud oma abstraktsete kostüümidega ja nüüd ka kui Roisin Murphy disainer.

Jah, 2 Hearts, on rõvedalt nakkav. Kohati ma pelgan selliseid lugusid, see nagu keelatud vili. Kiidan heaks, haha.

YouTube Preview Image Tags: , , , , , ,

Kathy Diamond - Miss Diamond To You (2007)

Kathy Diamond on järjekordne sheffieldlane, kes mu kõrvu paitab; tüüpiliselt paljudele, tegutseb ka tema nüüdseks Londonis. Juba aastaid on ta lugusid sepitsenud, tal oli ka väike edulugu 2003. aastal lugudega “Sunshine” ja “Miracles Just Might”. Aga täispika plaadini jõudis alles nüüd.

“Miss Diamond To You” toob meieni Kathy peamised mõjud soulist, discost ja r&b-st. Produtsendina astub üles Maurice Fulton, kes sai 90ndail hakkama ka mõne house hitiga. Siin loob ta tänapäevases olustikus maheda 80ndate haussimõjutustega meeleolu. Kathy hääl on meelitav - ta on kaasaegne laulukirjutaja diskokeerises, kuid samas on kõik kuidagi maha keeratud. Vahelduvalt domineerivad on bass ja Kathy laulmine, ka tagasihoidlikke sündikäike on piisavalt.

Esimesest viimase helini, kuhu vahele jääb üks tunnike, on kõik äärmiselt sujuv; esialgu on lood kohati eristamatud. Huvitav, et osade lugude introd on paigutatud hoopis teiste vahele, mis on suht kaval nipp ja aitab lugusid omavahel veelgi rohkem siduda. See on üks neist albumitest, mida saab korduvalt täispikkuses nautida. Uut pole palju, aga meeldiv siiski. Kodukuulamise funky disko, millest võiks oodata väga häid remixe. Tema MySpace lehel on üleval kuulamiseks “Over”.

Rating: ★★★★☆

Kuula: plaadi võtmelugu All Woman

Get Flash to see this player.

Tags: , , , , , ,

KUMU ÖÖ vol.2 (oli plätserdis)

Eile oligi muidu karta, et ootused on seoses eelmise aastaga liiga kõrgele kruvitud. Alguse sai värk ülipikast sabast, olime sunnitud kohe ukse juurde end trügima. Hea, et me seda just siis tegime, sest meie järel sulgusid ka uksed neile, kes eelmüügist piletit muretsenud ei olnud (kuigi mul oli olemas, aga siiski). Seega haha.

Põhiprobleem oli aga endiselt vetsujärjekord. Lootsin, et äkki eelmisest aastast oldi õpitud, aga ei (oli siis mitu välikäimlat ja vähem rahvast). Jajah, kahjuks pole ma Lõuna-Eurooplane, kes suudaks tunde järjekorras seista ja lihtsalt lobiseda (ja pissijärjekorras trügimine ei pruugi ju hästi lõppeda).

Ja kolmandaks sai korralikku jooki ainult ühest kohast, mujal oli A le Coqi promo ainult (Special ja Chill, ei no tore kui minu eest ära otsustatakse).

Aga mis peamine, esinejad valmistasid ka minu jaoks pettumuse. Muidugi oli selge, et rahvas pole sinna esinejate tõttu kokku vajunud, kuigi selline keskmine “trenditeadlikum” eestlane oli Tenori ja Broken Time Orchestra jazzuflirtidest küll veidi ootamatult rohkem sillas kui oleks lootnud. No jah, ja peaesineja ajal rahvas haihtus kuhugi tundmatusse. Vähegi rohkem huvitav oli Clark. Bola paiku olin juba meeltesegaduses ja üllatuseks pandi varsti kinni (mis see võis olla, mingi enne nelja?). Kas on probleem minu mälus või siis oli eelmine aasta see üritus kõikides neis aspektides veitsa etem. Jah, probleem on minus, sest keskmiselt eestlaselt ootan küll järelkiitusi üritusele ja esinejatele. Noh, seekord polnud just minu cup of tea. (aga muidu tore õhtu ikkagi).

Tags: ,

Ebaõnnestunud sotsiaalkampaania?

Haigekassa alustas kampaaniaga “Kaunis naine on kaine. Ütle alkoholile ei!”. Ideepoolest on muidugi alkoholi liigtabimisega kaasnevatele probleemidele viitavad kampaaniad õilsad ja teretulnud (mitte et ma ise mingi karsklusaktivist oleks). Ühiskonnas neid probleeme jätkub, millele kütteks alkohol, kuid samas ei saa minu meelest teha sotsiaalkampaaniat, mille keskmes on üks sugupool. Eriti veel kui teema puudutab nii mehi kui naisi.

“Meeste alkoholismist on palju räägitud, aga see tendents süveneb ka naiste hulgas. Kõik algab kergest tipsutamisest. Need võivad olla üksikemad või muude probleemidega naised, kes arvavad, et igaõhtune klaas või paar veini ei tee midagi,” põhjendas haigekassa kampaania ideoloogiat koordineerijafirma Referents OÜ tegevjuht Ilona Laido.

Niisiis üks filosoofiasse kalduv küsimus: kas tegeleda levinuma probleemi lahendamisega (meeste alkoholismi tagajärjed) või vähemtuntud probleemile (naiste endi koledaks joomine) viitamisega. Kas mehed ei joogi ennast koledaks? Haigekassa kampaaniast võib jääda mulje, et ilu on miski naiste privileeg. Kampaaniat kandvad plakatid kujutavad koledat naist aga hoopis mehepoisina (tänavapildis võib leida selle ülemise näo kõrvalt ka juukselipsud).

“Naise väline ja sisemine ilu on väga delikaatne, ent sihtrühma jaoks tähtis teema. Alkoholi liigtarbimisega seotud terviseprobleemid paistavad nii tipsutajale kui ka tema lähedastele silma eelkõige muutunud välimuses. Kui üks kaunis daam on end koledaks joonud, siis võib juhtuda, et teda ilusaks juua ei ole enam võimalik,”

“Mõnikord tuleb näidata, kui kole võib naine olla. Olgu see kampaania Å¡okeeriv,” põhjendas Laido iluaspektile rajatud reklaamikampaaniat.

Minu meelest on selle kampaania juures pigem Å¡okeeriv selle kohatine Å¡ovinism. Saaks ju ka üldisemalt ja ilusamalt: “Kaunis inimene on kaine!”

Allikas: Eesti Päevaleht.

Tags: , ,

raamatud on (jälle) moes (ehk wtf?)

no ma ütlen, et televiisor on kurjast. otsustasin seda siis natuke vaadata täna. ja no ma ei saa aru. mõistan, et šampoone, autosid ja moodi võib reklaamida paljaste naistega, aga on see vajalik kirjandusklassika puhul?

raamatud on jälle moes. ja ohhoo, kesse loeb? mingi saunalinasse mässitud paljas tibi. kui minu arusaam on, et kirjandusklassika on eelkõige suunatud intelligentsemale inimesele, siis selline reklaam tähendab, et kas intelligentne inimene loeb raamatuid olles pea-aegu alasti või et EPL loodab ka odava hinnaga kirjandusteoseid (aga ikkagi nö klassika) seksiga müüa (ehk siis vähemintelligentsele meessoost isikule?). Jääb mulje nagu Eesti Päevaleht hakkab järgmisena kolmandal lehel paljaid rindu näitama ja tabloidistub lõplikult. (kuuldavasti on peagi www.epl.ee pornosait)

järeldus - moes on osta endale raamatuid, mis riiulil olles jätavad sinust intelligentsema mulje, kusjuures nende soetamine on alateadlik protsess, mis on indutseeritud teleekraanil palja naise nägemisest - ehk raamatud on (jälle) moes.

telemeedia annab kõigele uued proportsioonid.

Tags: , , , , ,

kes ütles, et asjad ei tee õnnelikuks

kas ma olen pealiskaudne ja tõde eitav või teevad asjad mind tõepoolest õnnelikuks? hetkel on küll tunne, et asjadel, uute saamisel (isegi kui peab raha kulutama), on imepärane omadus tuju tõsta. lõpuks ometi sain mahuka koti, alles nüüd algab eesliks maskeerumine; täiesti spontaanne ost (selles on lisaväärtus: spontaansuses).

ja kas on tõesti nii, et true happiness algab siit või on see juba kohal? kas üldse on võimalik aru saada, millal oled õnnelik, millal on õnn. või me ootame kogu aeg ainult suuremat ja suuremat õnne?

btw, Stepfordi naised, see film, on päris saasta nime väärt. seda ma küll nicole kidmanile ei andesta. ideaalne näide halvast käsikirjast, halvast sisust ja mida kõike veel

hakkaks äkki filmikriitikuks, mulle see sobiks, vigu on alati kerge leida; samuti oskan ma teatud asju taevani kiita (sealhulgas filme ja inimesi, eelkõige muusikat, oh neid hullunud fänne!) (aga tihti sellist kiitmist mult ei kuule. vähemalt ise pole ma seda täheldanud).

Tags: , ,