vivaindifference

Wohoo! Re-released! (once more)

Laager? Mnjah. Lapsed olid esimeses vahetuses sama normaalsed kui mina nende vanuses (ma mõtlen joomist), teises vahetuses olid natuke imelikumad lapsed - rahulikumad ja uimasemad. Nalja sai palju. Lavalaudu sai kulutatud. Meres sai hulbitud. Eriti meeldis mulle eelviimasel päeval ennelõunal mere ääres. Vesi oli pea peegelsile, täielik tuulevaikus, hallid pilved siin ja seal, soe ja mõnus liiv, nii peene, et jääb keha külge ka pärast pesemist.

Pärlselja meeldis mulle (oleks kokkuvõtvalt öeldud). Jah, asjaajamine ja korraldatus jätsid soovida, samuti ka teatud laagripersonali käitumine ja saamatus, aga seal oli sellegipoolest mõnus. Rõvedatest naljadest ja laste üle naljatamisest ei saa vist kunagi küllalt. No ja muidugi kõik see klatsh mida igal pool kuulda oli. Ma olin vist üks vähestest, kellele see laager meeldima hakkas, olenemata kõigest halvast.

Now on a little more ironical side. (or not) (not in the mood, actually)

Kolme nädalaga pole paljut muutunud. Mu vanemad on nagu ikka. Tallinna kodu on nagu ikka. Vahetuste vaheline aeg oli muide päris joovastav, parim oli Pärnu tänavatel marssimine. Marssimine hakkas mulle päris meeldima isegi. Vabadus alustab oma ahistamist nüüd. Aga ees on veel küllalt sel suvel. Koneisto, here I come!

Avastasin ka endas veel ühe uue poole. Sellise veel kurjema. Alati kui vaja, võin kellegi näo täis sõimata. Ja tõenäoliselt olen võimeline inimesi ka kividega surnuks loopima kui vaja. Suudan olla uskumatult range.

And even more.

Kogusin endale uued hüüdnimed: Sulg, Torino (makaron), ka Hipi.

Nüüd jätkan oma elu linnas. Igatsen mõnusate istumiste ja pudel veini näkku kella kuueni üleval olemist. But some of the best people are leaving for at least some time. I will miss them for sure. But they’re not gone yet ;)

I like my hair!