Published on July 31, 2007
in film.
Lemmikfilme on mul palju, aga väheste mõju on mulle ka reaalselt tunda. Antonioni filmidest on aga koguni kaks minu jaoks olulist teost. Üks neist on lihtsalt üks mu kõikide aegade lemmikuid (Blowup; 1966) ja teine (Professione: reporter; 1975) võlus mind oma stoilisuse ja Jack Nicholsoniga, tutvustas Barcelonatki. Antonioni on üks modernse filmikunsti suurimaid kujusid, olles osa Itaalia sõjajärgsest skenest, mis keskendus just sotsiaalsete probleemide reaalsele kujutamisele pildis modernistliku ennastkehtestava tooni taustal. Antonionit peetakse ka üheks olulisemaks filmikunsti esteetika ja pildikeele uuendamise seisukohast.
Blowup on nii sisult kui ka pildikeelest täiesti vapustav, võib-olla olete kaadreid filmist märganud periooditi ka minu orkutikontol. Igatahes on see film eelkõige värvikas, ja kui ilusad värvid veel filmil endal on. Tänapäeval annab otsida sellise värviauraga filme. Aga lisaks on Blowupil ka sisu. Ta on aeglaselt arenev thrillerimõõtu põnevik. 
Kõik psühholoogilisel tasandil osavalt väljamängitud, usutav ja mis oluline, väheseletav. Blowup on mõtlemapanev ja edastab hästi tolleaegse Londoni hedonismimeeleolu, jäädvustab hetke ajaloos. Ja kui te teate Vanessa Redgrave’i ainult tema hilisematest töödest, siis seal võib teda noore ja seksikana näha.
Lihtsalt, meenus seoses surmateatega. Ja vaadake kindlasti neid kaht filmi.
Allpool ka kuulus stseen, kuhu Antonioni tahtis algselt saada The Velvet Undergroundi, kuid lõpuks, peale veel paari võimalust, võeti The Yardbirds. See bänd andis tuule tiibadesse Jimmy Page’ile, Eric Claptonile ja Jeff Beckile, kõik kuulsad kitarristid. See episood on aga eriline kuna see on hetk, kus The Yardbirdsis näeb Page’i ja Becki veel koos esinemas, viimane lahkus bändist mõne kuu pärast.
jSJGEn4FDys
Tags:
favourites,
film
“Last name? I’d rather not say. My brother’s in politics.”
Terry Gilliam ikka ässab täiega. Berk (Vaher siis) näitas tema filmi täna. ägeäge. väga hea stoori narkootikumidest see “Fear and Loathing in Las Vegas”. (no ja muidugi Johnny Depp peaosas). miks ma seda filmi küll varem polnud vaadanud (hmm).
Aga muidu: tegelikult pole mul üldse aega millegi jaoks, et seda korralikult teha. Muidugi käib juttu õppimisest. Seepärast vast ei tasu alustadagi :P. Hahhaaaaa, aga pärast esmaspäeva (või siis teisipäeva) on jälle lebom, mitte et praegu poleks :]
“woooo shit. was it acid or mescaline working on me??!?”
aah. ja ma sain teada, et Juhan Parts peab Ojulandi nagu minagi edevaks. (ja hea, et lahti sai ikka kangutatud). aga tore plaan oli Ojulandil ja Langil kui Partsu uskuda. tahtsid nad ju kahekesi armastatud peaministrile sisse sõita, ossa kuradeid ikka küll, eksole.
Tags:
Fear and Loathing in Las Vegas,
johnny depp,
terry gilliam
“a good many dramatic situations begin with screaming”
aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaargh
this writing is just a desperate plead for someone to raise my spirits. many have found it too self-pitiful. everyone should consider their options before proceeding.
üks minut veel ja ma saan depressiooni………no see ei pruugi küll tõele vastata, aga praegu olen ma kahtlaselt ultramelanhoolses meeleolus. i guess that üksinda alkoholi tarbimine ükskõik millises koguses pole hea idee. (üritan siin unfoldida ennast ja ma ei saa hakkama). ma vajan hetkel seltskonda, sellist pisikest, et saaks koos depressiivsed olla. või siiski mitte: olen omaette.
ahah.jah. täna avastasin ma ennast sotsiaaldemokraatiat kaitsmast. ma eriti ei viitsinud. kuigi ma olen end kogu aeg liberaalsete vaadetega inimeseks pidanud, siis viimasel ajal paistab maailm hoopis teistsugusena. ma ei suuda enam kõige (paljude asjade) suhtes ükskõikne olla. pealegi pole ükski ideoloogia õige ja mina nokin igast ühest neist natuke (parimat?). maailm on siiski liiga keeruline ju. asjad on põimunud. ideoloogiad segunenud. ja lõppkokkuvõttes pole neil vahet niikuinii. meeldiv kaos sammub ikka oma rada. ma siis kohandun sellega.
just nüüd tahaks mängida mingit lõbusat mängu. või siis kurba. mida iganes. tahaks olla ingel. või siis ingliga :) Barbarella oli…..oli. no oli noh. mis teha.
Tags:
barbarella,
filosoofia,
sotsiaaldemokraatia
Published on April 9, 2005
in film.
täna tegin ma kummalise avastuse. filmile 2001: a space odyssey, on tehtud ka järg (1984-l aastal). Lugesin imdb-st; selgub, et imikukuju esimese filmi lõpus oli hoopis mingi “tulnukas” või nii. Kubrick’u esituses jäi küll selline eksistentsialismi puudutav toon kõlama. Et nagu see must monoliit oleks mingi värav uuestisünni suunas.
Ma teadsin küll, et kosmoseodüsseiast romaan tehtud, aga selgub, et on lausa triloogia….milline pettumus, kui need Kubricku esituse “ära rikuvad” (kuigi tegelikult oli kindlasti Kubrick see, kes asju oma tahtmise järgi korraldas). aga ma panin ikkagi selle tõmbama, vaatan ära, otsustan ise (aga ma usun, et puht kunstilisest vaatepunktist pole nad kaugeltki võrreldavad).
Mulle ikka nii meeldib 2001: kosmoseodüsseia, see ei seleta midagi, kõik jääb enda mõelda….
Tags:
2001: a space odyssey,
kubrick
Published on March 23, 2005
in film.
Vaatasin filmi Elephant. Teema oli huvitav. Film oli hea, vb natuke liiga manipuleeriv, aga eks film ongi ju selleks, et panna kaasa elama. Mis kõige huvitavam: film põhines Columbine’i keskkoolis aset leidnud sündmustel, kus kaks possi tapsid 14 koolikaaslast. Ja just siis kui see film tundus nii ebareaalselt kauge, lugesin, et eile see kordus. Tulemuseks 8 laipa ja 14 vigastatut……………………………jaa, Ameerika - unistustemaa?!?!
Tags:
elephant,
gus van sant,
koolitulistamine
