Depeche Mode debuted live with their first Wrong single off the highly anticipated Sounds of the Universe at the Echo Awards in Berlin. It seems they haven’t lost their touch. Enjoy!
Tags: depeche mode, echo awards, live, synthpopArchive for the 'buzz' Category
Tags: depeche mode, echo awards, live, synthpop
Masterfully, Estonians voted the best singer off from the first final of the second season of “Estonia In Search For A Superstar” the local equivalent of X Factor and American Idol.
Keit (pictured on the right), you can cry if you want to, but this is not your party, anymore. Well, on the more “gleeful” side, Anna-Liisa Supp (on the left), one of the best among last year’s contestants, was voted off in a similar case where talent and the performance itself meant little to the public. Maybe they’re too mature for the teenage oriented Superstar show where posing and almost passing for a talent is something to strive for.
Or is it that the house/soul loving part of the audience missed Keit’s performance which was first and then, as they found the general level of talent paper thin, switched the channel never returning. Well it may be the case that they’re poor as well; but I can’t even vaguely imagine who votes anyway. Just friends? Is it then really about having a strong orkut network?
Anyway, I hope that Keit finds her way through (and perhaps emigrates from Big Bad Taste Land Estonia). For instance, Anna-Liisa Supp added a follow-up to her wonderful “Bigger than Everything” on her myspace recently. That’s exactly what happens (good music!) when people get to do what they like/want and dedicate themselves to the cause.
Yes, I wouldn’t have dared to imagine this disappointment of results.
Tags: anna-liisa supp, house, keit triisa, soul, superstarEile oligi muidu karta, et ootused on seoses eelmise aastaga liiga kõrgele kruvitud. Alguse sai värk ülipikast sabast, olime sunnitud kohe ukse juurde end trügima. Hea, et me seda just siis tegime, sest meie järel sulgusid ka uksed neile, kes eelmüügist piletit muretsenud ei olnud (kuigi mul oli olemas, aga siiski). Seega haha.
Põhiprobleem oli aga endiselt vetsujärjekord. Lootsin, et äkki eelmisest aastast oldi õpitud, aga ei (oli siis mitu välikäimlat ja vähem rahvast). Jajah, kahjuks pole ma Lõuna-Eurooplane, kes suudaks tunde järjekorras seista ja lihtsalt lobiseda (ja pissijärjekorras trügimine ei pruugi ju hästi lõppeda).
Ja kolmandaks sai korralikku jooki ainult ühest kohast, mujal oli A le Coqi promo ainult (Special ja Chill, ei no tore kui minu eest ära otsustatakse).
Aga mis peamine, esinejad valmistasid ka minu jaoks pettumuse. Muidugi oli selge, et rahvas pole sinna esinejate tõttu kokku vajunud, kuigi selline keskmine “trenditeadlikum” eestlane oli Tenori ja Broken Time Orchestra jazzuflirtidest küll veidi ootamatult rohkem sillas kui oleks lootnud. No jah, ja peaesineja ajal rahvas haihtus kuhugi tundmatusse. Vähegi rohkem huvitav oli Clark. Bola paiku olin juba meeltesegaduses ja üllatuseks pandi varsti kinni (mis see võis olla, mingi enne nelja?). Kas on probleem minu mälus või siis oli eelmine aasta see üritus kõikides neis aspektides veitsa etem. Jah, probleem on minus, sest keskmiselt eestlaselt ootan küll järelkiitusi üritusele ja esinejatele. Noh, seekord polnud just minu cup of tea. (aga muidu tore õhtu ikkagi).
Tags: criticism, eventÜleeile sain laimivärvi hiidkohvri. Õhtul jõudsime aga odava rummini ja keldripere tarbis seda hoolega (eriti veel Martin). Viie paiku hommikul pakkisin kohvri täis. Ei mahtunud kinni, hiidkohver ju. Mõtlesin, et mul ei lähe ikkagi vaja kuut paari pükse - viskasin asju välja. Asusin rongi poole teele. Oi need trepid, oi kui raske kohver, siiski kohale jõudsin. Tallinnas ka ilusti koju.
Täna õhtul ütles isa, et hiidkohver ise kaalub juba mingi 6-7 kilo. Minul paanika - kaasa vaja võtta kaks kilo alkot, mingeid kapsaid ja kahe nädala jagu riideid ning ryanairi limiit kõigest 15 kilo. Ema heitis lihanoa kõrvale, pani end riide, viis mind poodi ja leidsime uue kohvri. Aga tolle kaalu ei osanud arvata. Niisiis ostsime kaalu - 4 kilo, rahuldav.
Nüüdseks asjad pakitud ja öösel bussiga Riia poole, kust lennuga Liverpooli, et sealt bussiga Manchesteri seigelda. Nädalake seal, nädalake Londonis ja 4 ööd Barcelonas. Siis kananduse tõttu üks öö Berliinis, et jõuda 12ndal Tallinna. Äge. Hoian kursis!
Igatsege siis mind (meid), ma juba igatsen teid. KUKIMUKI!!!
Tags: plaanid, reis…üks suur kukimuki. Aitäh, Stella :)
Eile õhtul kell 19 oli hommikusöök, täna kell 11 oli lõunaoode, nüüd kell 15 lõuna ja õhtusöök on planeeritud öösse.
Tööpäev lõppes öösel parfüümi maha pillamisega. Raisku läks hea paari nädala jagu head kraami. Minu Givenchy :( Aga täna ostsin uue, sellise kaneeliga ja jõululõhnalise. Nüüd on minuga iga päev üks suur Jõul.
Kaubamajas arvati, et me Margitiga oleme paar. Hiljem liitus meiega ka Sips, siis juba turuhoones, kus küsiti meilt, et kas me oleme õed-vennad, et nii sarnased välja näeme. No jah, mida kolm blondiini mulletitega ikka peale hakkaks.
Ahjaa. Ja täna olen mina Wham!. Plaanis 80′ndate pidu @ kelder.
.kukimuki.
Tags: pidu, segadus
Kui selle aasta rokkija on Hanna-Stella, siis selle aasta nali on üks tekstsõnum, mis paisati eetrisse öösel TV3 otsesaates TeleJazz.
“Kui pärnus üleval üks k66m, siis kohtuda oleks r66m. Olen keskeas mees, hoian poolteist tundi sees. Tel 5*******”
Seda lugedes pidime Margiti ja Martiniga püksi laskma. Aga kuna seal eetris oli eriti nõme eit, kes üldse ei teinud oma saatele reklaami ja ärgitas kõiki hoopis magama minema, siis Margit lihtsalt pidi sinna sõnumi saatma. Algul oli mõttes: “Olen loll (Merka loe palun ette)”. Seal see eit luges ette ka kui küsiti.
Aga lõpuks langes liist: “üks kõõm tahab teada, kas sa tõesti hoiad poolteist tundi sees (loe palun ette merka)“. Meie aga solvusime, sest ette seda ei loetud.
Tags: nali, öineMõned päevad tagasi… Kakaod valmistades panin tähele mingit kummalist müra oma toast. Läksin vaatama; avastasin, et arvuti on otsustanud otsad anda. Tegi nii kõva häält ja plärises, et ei julenud midagi suurt arvutis teha. Tükk aega mõistatasin, mis viga. Ootasin viimaseid hingetõmbeid ja iseeneslikke restarte. Mõtlesin, et äkki on toiteplokk kuumenenud ja ülekoormuse all, aga väljuv õhk polnud just eriti soojem kui tavaliselt. Aga haaa (as usual)! Müraprobleemi lahendasin väikese, õrna, löögiga toiteploki ventilaatori kohale. Õigemini pean ma seda aeg ajalt ikka ja jälle tegema. Aga vähe ei aja närvi see 3-5 korda kangem müra. Niisiis ei jää teistele siin korteris vist head muljet, kui nad kuulevad kuidas ma oma arvutit taon ja tema peale karjun. Soovitati uus ventilaator osta, aga ma ju ei oskaks seda vahetada ja maksta ka selle eest ei taha. Hetkel on ta õnneks suht vait.
Eelnev seik on viimastel päevadel seganud ka siia kirjutamast.
Kõigepealt KUMU öö, mis oli minu jaoks küll äärmiselt õnnestunud. Palju oli tuttavaid nägusid ja muidu tuttavaid. Üleüldse oli rahvast palju; 1600 ajakirjanduse andmetel. Palju oli keskeale lähenevaid inimesi. Ja muidugi kõik kohustuslikud stereoöö inimesed. Arvestasime, et peo eelarve oli suht kena ja korraldajad jäid kõikide eelduste kohaselt tugevalt plussi.
Mõningast pettumust valmistas Plaid, keda ma nii oodanud olin. Nad alustasid eriti võimsa subbassiga, mis raputas vägagi läbi. Kokkuvõttes olid aga suht vaoshoitud, manades neid saatva videopildi taustal õhku oma kummalist energiat, mida nende muusika kahtlemata sisaldab. Õnneks polnud pettumus liiga suur.
Plaidi ajal sai palju ka muidu ringi liigutud. Häirivaks osutus nö renni puudumine meeste vetsust, mistõttu pidi isegi seal sabas seisma. Siiski, KUMU külm ja betoonine sisemus ning terrass (või kuidas seda muidu nimetada) sobisid sellesse öösse täiesti ideaalselt. Ma loodan, et seal korraldatakse ka edaspidi mõni kord aastas erinevaid muusikaüritusi.
Mis aga tollest õhtust enim meeldis, oli Jamie Lidell. Täiesti vapustav kaasaegne soulelektroonika. Kiht-kihilt, sämpliter, kordustel ning oma häälel baseeruv loo ülesehitamine oli osav ja mõjuv. Hõikas mikrofoni erinevaid häälitsusi, millest moodustunud loo peale laulis. Rahvas oli igatahes muusikas sees, kuigi ma usun, et paljudele oli Lidell täiesti võõras. Ega mullegi sinnani ta plaat nii väga ei meeldinud. Aga esimesel võimalusel pärast KUMUt panin tolle mängima. Pilti ma ei teinud, kuigi kaamera oli terve õhtu kaasas; ununes (nii tüüpiline).
***
Endiselt ajab vihale halb ja külm ilm (nagu oleks kevad just saabunud) ning kummalis-tavaliseks on saanud unerežiimi puudumine. Hetkel magan kuidas juhtub. Ühel päeval tähendas see 20 tundi und. Eile olin 30 tundi üleval, misjärel olen nüüd maganud nii 6 tundi. Ja kusjuures ma isegi ei õpi või midagi, et taoline graafik õigustatud oleks.
***
Kooliasjad sujuvad plaanikohaselt. Eraelus plaan puudub. Nädalavahetusel Tallinnas mõtlen viimase pikemalt läbi (enne loodan aga raha saada, sest see on esimene kuu terve ülikooliaja jooksul, kui mul päriselt ka raha on otsa saanud). Loodan siiski suve veeta Tallinn-Tartu vahel pendeldades, sest ühes kohas passida oleks ka väga jama. No ja siis mõned päevad mujale (grüünesse) ka ikka.
Tags: arvuti, jamie lidell, kontsert, kumu, plaidKuidas tekitada endas ülimalt snooblikku tunnet? Tuleb kolmapäeva õhtul minna Püssirohu keldrisse. Mis seal on? Öö Klubi on. Mis seal saab? Nalja ja odavalt juua (kahtlasemad inimesed ka tantsida). Peegelkerasid ega videosid ei silmanud, kuigi kodukal selline lubadus seisis.
Koht oli täis, kuidagi leidsime mingid kohad hea vaatega tantsuplatsile. Veel enne sisenemist karjatas Kerstin, väljendades rahulolu, et seekord on tegemist rokiõhtuga (alternatiiv oleks olnud träna). Me varjusime sinna sildi odav jook all (miskine Red õlu 25 EEKu eest terve liitri, aga mina jäin esialgu siiski vaadisiidrit, mida sai koguseliselt poole vähem, aga maksis 10 EEKu rohkem).
Enamik inimesi oli loomulikult ebakained seal. Minu meelest seda igas mõttes. “üliemotsionaalne” dj nautis oma tööd: peale hittide 90ndaist (no sellised ikka väga meinstriim ja millega me üles kasvasime) mängiti kaasaegset Eesti mussi nagu Tanel Padar ja Nexus ja siis moodsad töötlused vanadest lugudest a la “Öö Chicagos”. Peatselt täheldasime, et kodumaise muusika ajal täitus tantsuala suht maksimaalselt; kui mängis Led Zeppelin, jäi puldi ette mõni vapram.
Aga mis põhiline: dj rääkis aktiivselt ja mõnes kohas üritas kaasagi laulda; lisaks kohustuslikud hüüded nagu “Käed!” ja “Hüpake!” ja ning tantsuvõistluse osavõtjate tutvustamine, nende takka kiitmine. Õhtu “tõmbenumbriks” oligi vist tantsuvõistlus (lisaks õllele). Äärmiselt kahtlane. Ma ei jaganudki lahti, kes neid hindas (vist dj ise), samuti tundus mulle, et tegelikult keegi neid tantsijaid seal lavakesel niikuinii tähele ei pannud peale meie. Osalejaid ei tasu kommenteeridagi, aga kõikidele osavõtnutele jagati hiljem kohapeal laristamiseks tÅ¡ekke (100-300 kr).
Kokkuvõttes oli seal huvitav inimesi jälgida ning nende üle vaikselt (heas mõttes) itsitada. Järeldasin, et see on koht kuhu peab minema ainult väga purjus peaga või siis teadusliku eksperimendi raames. Seal hakkad hindama neid nn trendiinimesi (me included).
Mul hakkas kahju noorpaarist, kes oma pulmalaua sinna oli teinud. Siiski: tõenäoliselt olid nad juba varem teadlikud seal aset leidvast peost. Ma lahutaks järgmine päev, kui peaksin pulmapeo üle elama taolises atmosfääris või loodaks, et ma lihtsalt ei mäleta.
Ehk: ma olen snoob. Sellegipoolest võib seal käia. Jook on ju odav ja melu ka. Etem kui kodus juua (aga ainult väga napilt).
Järgevalt toimus siiski suundumine Zavoodi (jah, trendikoht, haa), mis minu imestuseks oli pea tühi. Kevadpäevad on nüüd lõppenud ja inimesed väsinud ja puhkavad. Mina ka.
Seoses 90ndate hittidega meenus järgmine, mis mulle kunagi hullult meeldis:
James - Sit Down
Öölaulupidu oli minu meelest küll eriti mage üritus. Esiteks olid laulud haledalt valitud ja teiseks puudus mul jook, sest superalkosse ma pärast kümmet õhtul enam minna ei julgenud (teadagi on joomahimulised kambad, kes toda peatänava ostlemisasutust õhtuti ikka ründavad, kahtlase väärtusega).
Kurikuulus Herne pood, mis on laienenud ja näeb nüüd eriti luks välja, pole suutnud omale normaalset kaarditerminali muretseda. Esimesel kahel korral ütles, et mu PIN on vale. Kolmandal korral läks täpselt sama kood läbi, kuid vastuseks tuli, et kaart on maksevõimetu. Järgneval üritusel käskis peale kaardi sisestamist selle aga kohe eemaldada. Tegelikult pole ka ime, et see ei tööta normaalselt kui kogu ülejäänud kaarditerminal neil kuskil sahtlis istub. Ma ei imestaks, kui raha võttis ta siiski maha (ja kui eriti hästi peaks minema, siis isegi mitmel korral).
Öise Tartu peal on probleemiks veel söögikohtade nappus. Ja need, mis isegi on avatud, on laadis: ma enne lähen koju kui sinna.
See linn lihtsalt vajab üht öösel avatud klubirestorani, kuhu ka korralik inimene võib minna ilma, et ta tunneks end seal võõrkehana (jutt on “poole kuuest”).
Mudaste tagumike vaatamine jäi ära, sest rahvast läbi näha ei õnnestunud. Lisaks oli Eveliin mu suure vaevaga saadud siidri oma viinaga (margi jätan parem mainimata) ära solkinud :P (ise olin nõus), enne kui ta tundmatusse kadus. Tühjenenud aku tõttu ei saanud ühenduda ka enam kellegagi.
Seisin natuke ja passisin ning siis tekkis mu kõrvale seltskond, kus oli üks tüüp, kes pidas mind mingiks näitlejaks. Naljakas oli kuulata kuidas nad seal susisesid. Kohe, kui ringikesse ilmus uus nägu, uuriti tollelt, et “kas sa ei tea seda oranžide tossudega tüüpi seal” (krt, mu tossud pole oranžid, eks). Kellelegi siiski ei meenunud. See, kes mind tuttavlikuks pidas, ei paistnud purjune ka. Äärmiselt kahtlane.
Ja kui vahepeal jõudis mind tüüdata üks kursavend, kelle mõttest vist keegi kursusel aru ei saa, otsustasin kodu kasuks. Aga homme (mõnede andmete järgi täna) on Maailmas pidu. Kuigi peaksin eelnevalt veel mingi filmiajaloo teemal essee valmistama ja kohe kuidagi ei taha magama minna.
Järgmine päev selgub, et minu pangakaart oli Joeli omaga lihtsalt vahetusse läinud. Seega Herne pood võib siiski olla arenenud (ka oma kaarditerminaliga). Siiski, miks ta kolmandal korral PINi õigeks luges?
David Holmes - Whistlin’ Down the Wind
Mul on hea meel, et teatud kultuuriasutused ning Tallinn üldiselt on muutumatud. Ülev on äratundmisrõõmu ohvriks langeda, olla oma loomuses vahel konservatiivne.
Kõigele mängib kaasa muidugi ka alkohol. Mis tundus reedel aga Krahlis kahtlane, oli paraad vahetunud nägudest. Aasta tagasi (tegelikult ka suve lõpul) oli olukord tuttavlikum. Kahtlane rahvas on see, keda üldse ei tunne. Täiesti võõrad. Drastiliselt on kuudega vähenenud ka nende hulk, kelle nägu siiski on kuskilt meelde jäänud (ja mul on hea näomälu, mida iganes ma ka muul ajal väidaks). Ebamugavaid tsau-tuttavaid on ka vähem. Aga mis põhiline, vestluskaaslasi on raskem leida. Mõnes muus olukorras oleks see halb, kuid vahel tekib peo tarbeks selline imelik olek (mitte mõjutet alkoholist), et tahadki üksi uitada. Võõraid ja pooltundmatuid jälgida. Käies tagasihoidlikult baaris end varustamas. Ning kui pärast küsitakse, näiteks esinejate (või muusika) kohta, ei oska midagi mõistlikku keelele manada. Aga üldmulje jääb siiski heaks. Järgmine kordki Plektrumile. Lemmikjoogiks jääb aga endiselt Gin. (Jah, ma räägin liiga palju joomisest ning taunin seda.)
Lisaks ohtrat lamasklemist, inimestega kohtumist, et nendega 5-15 minutit muljeid ja ilma vehkida Tallinna laupäevas on ka ülimõnus. Ning kuna ma ennustasin kevade tulekut juba paar kuud tagasi, siis aeg on loosungid välja vahetada: ma haistan suviseid grill-värske-õhk-ja-salat-ja-vein olekuid ning siis linna “õue peale” mängima suundumisi.
Taisto+mutikesed+kitsad istmed+suured naabrid ei tõota head. Ma pooldan ikka Tartu-Tallinn vahet tunniga katvat rongi. Ei mingeid kiirteid, palun. Need lihtsalt ei rahulda. Ja kui nüüd teedest rääkida… Ma parem ei alusta, sest uut laadi ilmadega tärkab ka minu kriitikameel.
Ma vajan šoti ruuduga pintsakut. Väike tervislik sundmõte lihtsalt.
Midagi jaburat (eelkõige sõnade osas) ja vana lemmikut mu nädalalõpu meeleolu kajastama. Ehk siis Kraftwerki ja Bowie ning Eno kunagised järgijad, aga uutmoodi tegijad:
Kuula: The Human League - Crow and a Baby ; The Human League - Empire State Human
