Eile oligi muidu karta, et ootused on seoses eelmise aastaga liiga kõrgele kruvitud. Alguse sai värk ülipikast sabast, olime sunnitud kohe ukse juurde end trügima. Hea, et me seda just siis tegime, sest meie järel sulgusid ka uksed neile, kes eelmüügist piletit muretsenud ei olnud (kuigi mul oli olemas, aga siiski). Seega haha.
Põhiprobleem oli aga endiselt vetsujärjekord. Lootsin, et äkki eelmisest aastast oldi õpitud, aga ei (oli siis mitu välikäimlat ja vähem rahvast). Jajah, kahjuks pole ma Lõuna-Eurooplane, kes suudaks tunde järjekorras seista ja lihtsalt lobiseda (ja pissijärjekorras trügimine ei pruugi ju hästi lõppeda).
Ja kolmandaks sai korralikku jooki ainult ühest kohast, mujal oli A le Coqi promo ainult (Special ja Chill, ei no tore kui minu eest ära otsustatakse).
Aga mis peamine, esinejad valmistasid ka minu jaoks pettumuse. Muidugi oli selge, et rahvas pole sinna esinejate tõttu kokku vajunud, kuigi selline keskmine “trenditeadlikum” eestlane oli Tenori ja Broken Time Orchestra jazzuflirtidest küll veidi ootamatult rohkem sillas kui oleks lootnud. No jah, ja peaesineja ajal rahvas haihtus kuhugi tundmatusse. Vähegi rohkem huvitav oli Clark. Bola paiku olin juba meeltesegaduses ja üllatuseks pandi varsti kinni (mis see võis olla, mingi enne nelja?). Kas on probleem minu mälus või siis oli eelmine aasta see üritus kõikides neis aspektides veitsa etem. Jah, probleem on minus, sest keskmiselt eestlaselt ootan küll järelkiitusi üritusele ja esinejatele. Noh, seekord polnud just minu cup of tea. (aga muidu tore õhtu ikkagi).
Tags: criticism, event
