Mõned päevad tagasi… Kakaod valmistades panin tähele mingit kummalist müra oma toast. Läksin vaatama; avastasin, et arvuti on otsustanud otsad anda. Tegi nii kõva häält ja plärises, et ei julenud midagi suurt arvutis teha. Tükk aega mõistatasin, mis viga. Ootasin viimaseid hingetõmbeid ja iseeneslikke restarte. Mõtlesin, et äkki on toiteplokk kuumenenud ja ülekoormuse all, aga väljuv õhk polnud just eriti soojem kui tavaliselt. Aga haaa (as usual)! Müraprobleemi lahendasin väikese, õrna, löögiga toiteploki ventilaatori kohale. Õigemini pean ma seda aeg ajalt ikka ja jälle tegema. Aga vähe ei aja närvi see 3-5 korda kangem müra. Niisiis ei jää teistele siin korteris vist head muljet, kui nad kuulevad kuidas ma oma arvutit taon ja tema peale karjun. Soovitati uus ventilaator osta, aga ma ju ei oskaks seda vahetada ja maksta ka selle eest ei taha. Hetkel on ta õnneks suht vait.
Eelnev seik on viimastel päevadel seganud ka siia kirjutamast.
Kõigepealt KUMU öö, mis oli minu jaoks küll äärmiselt õnnestunud. Palju oli tuttavaid nägusid ja muidu tuttavaid. Üleüldse oli rahvast palju; 1600 ajakirjanduse andmetel. Palju oli keskeale lähenevaid inimesi. Ja muidugi kõik kohustuslikud stereoöö inimesed. Arvestasime, et peo eelarve oli suht kena ja korraldajad jäid kõikide eelduste kohaselt tugevalt plussi.
Mõningast pettumust valmistas Plaid, keda ma nii oodanud olin. Nad alustasid eriti võimsa subbassiga, mis raputas vägagi läbi. Kokkuvõttes olid aga suht vaoshoitud, manades neid saatva videopildi taustal õhku oma kummalist energiat, mida nende muusika kahtlemata sisaldab. Õnneks polnud pettumus liiga suur.
Plaidi ajal sai palju ka muidu ringi liigutud. Häirivaks osutus nö renni puudumine meeste vetsust, mistõttu pidi isegi seal sabas seisma. Siiski, KUMU külm ja betoonine sisemus ning terrass (või kuidas seda muidu nimetada) sobisid sellesse öösse täiesti ideaalselt. Ma loodan, et seal korraldatakse ka edaspidi mõni kord aastas erinevaid muusikaüritusi.
Mis aga tollest õhtust enim meeldis, oli Jamie Lidell. Täiesti vapustav kaasaegne soulelektroonika. Kiht-kihilt, sämpliter, kordustel ning oma häälel baseeruv loo ülesehitamine oli osav ja mõjuv. Hõikas mikrofoni erinevaid häälitsusi, millest moodustunud loo peale laulis. Rahvas oli igatahes muusikas sees, kuigi ma usun, et paljudele oli Lidell täiesti võõras. Ega mullegi sinnani ta plaat nii väga ei meeldinud. Aga esimesel võimalusel pärast KUMUt panin tolle mängima. Pilti ma ei teinud, kuigi kaamera oli terve õhtu kaasas; ununes (nii tüüpiline).
***
Endiselt ajab vihale halb ja külm ilm (nagu oleks kevad just saabunud) ning kummalis-tavaliseks on saanud unerežiimi puudumine. Hetkel magan kuidas juhtub. Ühel päeval tähendas see 20 tundi und. Eile olin 30 tundi üleval, misjärel olen nüüd maganud nii 6 tundi. Ja kusjuures ma isegi ei õpi või midagi, et taoline graafik õigustatud oleks.
***
Kooliasjad sujuvad plaanikohaselt. Eraelus plaan puudub. Nädalavahetusel Tallinnas mõtlen viimase pikemalt läbi (enne loodan aga raha saada, sest see on esimene kuu terve ülikooliaja jooksul, kui mul päriselt ka raha on otsa saanud). Loodan siiski suve veeta Tallinn-Tartu vahel pendeldades, sest ühes kohas passida oleks ka väga jama. No ja siis mõned päevad mujale (grüünesse) ka ikka.
Tags:
arvuti,
jamie lidell,
kontsert,
kumu,
plaid