vivaindifference

On asjad, mille omamine tõstab meie eluväärtust tunduvalt. Näiteks arvuti ja pesumasin ja tolmuimeja ja veeboiler jne. Neil on oma äärmiselt praktiline väärtus. Ja siis on asjad, mis pole küll nii praktilised, kuid siiski väga vajalikud, sest teevad meid õnnelikemaks. Ning eile, muuhulgas, astusin läbi meie esikaubanduskeskusest. Ilge tahtmine oli midagi osta. Aga käisin keskuse läbi ja silma ei jäänud suht midagi. Ei ole saadaval selliseid ketse, mida tahan kohe osta. Ei ole selliseid pintsakuid, ilma milleta oleks kohe äärmiselt raske sealt lahkuda. Ühesõnaga: sittagi polnud. Mõtlesin siis lohutuseks juba, et jääbki raha järgi, mida mul väga palju pole ka.

Aga siis läksin ma Rahva Raamatusse. Aasta algul silmasin seal üht raamatut, milles on palju pilte ja väljavõtteid, mõned esseed, juttu ka. Teemaks Stanley Kubrick ja tema filmid, millest osad on minu lemmikud ja mõnda neist vast kümneid kordi vaadanud. Raamat ise on päris suureformaadiline hardback. Selle hind on stabiilselt olnud üle 2000 krooni, mille juures pole ikka päris osta raatsinud, seepärast on ta ka klaasi taga ja seda saab vaid silmadega imetleda.

Aga eile oli eriline päev. Raamatul oli uus hinnasilt: varasemat numbrit oli umbes neljaga jagatud. Sattusin pöördessse, ei suutnud uskuda. Kahtlesin, et midagi on mäda. Sellegipoolest läksin leti äärde, ootasin veidi, palusin müüjalt seda raamatut.

Teenindaja oli algul segaduses, sest ei suutnud andmebaasist raamatut leida. Aitasin tal siis korrektse nime sinna kirja saada. Ütles mulle hinna. Mina endiselt õnnelik. Pinge kasvab. Mõtlen, et saan õhtul Tartu poole asuda see raamat süles.

Hetk vaikust. Müüja, veidi segadusse sattunult, ütleb, et andmebaasis on hind üle 2000. Läks uurima. Mina, juba pettunult, kuid viimaseid lootusi hellitades, ootan vaikselt. Tuleb tagasi: oligi “jama silt”. Ei osanud teenindaja ka öelda, miks nii; vabandas ilusti. Ãœtlesin, et jah, siiski ei soovi seda siis osta. Ja mainisin ka, et kohe oli väike kahtlus sees. Veelkord vabandused.

Ja siis ei lohutanud enam ka see, et raha alles jäi. Ainus asi, mida ma tervest kaubanduskeskusest soovisin ja siis ka narritakse.

Kehvemapoolselt, raskema enesetundega, alanud päev sai lõplikult määritud. Bussisõit oli see-eest kuidagi kiire ja seal nägi isegi filmi (“Charlie and the Chocolate Factory”), mis oli küll ilma suurema heli ja subtiitriteta ehk nagu tummfilm. Aga kõlbas vahelduseks pilgu peale heitmiseks küll.

Vat nii olulised võivad asjad olla. Ei tea, kas see on edevus või sisemine tühjus, emotsionaalne kiindumus, millega täidetakse seda üksildast tunnet.

Kuulake parem noort Björki laulmas:
The Sugarcubes - Motorcrash (L)

Untagged

See pidi juhtuma. Seades kahtluse alla teooriat universaalsetest inimõigustest, pani Vello Andres mulle täiega ära. Nüüd teavad kõik loengus käinud, mida ma ööklubides liiga palju tarbin. :P Mulle meeldib selline loengupidamise stiil, kus tudengid saavad kuumal teemal vabalt diskuteerida ja kui õppejõud julgeb nalja teatud seisukohtade üle visata, jätkates järgmisel hetkel tõsise teemalahkamisega. See inspireerib.

Aga njah. Ma olen siiski äärmiselt laisk. Eile mõtlesin, et selliseks laiskuseks peab kohe eriti pingutama. Samas on kõik kättevõtmise asi. Kui kirjatööd viimase hetkeni lükata, võib endalegi üllatuseks avastada lõpuks seda tehes, et teema on täitsa paeluv. Arenevad uued teooriad, asi täieneb. Praegugi koostan oma skeeme ja lisan selgitusi, täiustan mudeleid, asetan asju konteksti, et millalgi paberil hoopis teine variant õigeaegselt elektrooniliselt saadetust esitada. Tegelikult õpin ma ikka nii õiget asja, kuid….

Tulevikus õpin lisaks majandust, süvenen poliitökonoomiasse, uurin avalikku haldamist ja lähen arhitektuuri õppima. Loodetavasti saan sellega enne keskiga ühele poole ja siis võin kunagi rahulikult linnaplaneerijaks hakata. Selpuhul oleks kõik vajalikud teadmised olemas ja teema pakub ka äärmiselt huvi. Pealegi saaks siis niiöelda oma kätega midagi ära teha, luua keskkonda. Ning filmi teen ka vahepeal (soovitatavalt enne kolmandat kümmet):P

Ja kui ma pensioniikka jõuan, ei tahaks ma küll elust tagasi tõmbuda ja kodus raamatuid lugeda ning ristsõnu lahendada, vaid nokitseks vaikselt oma projektidega edasi.

Ma pigem sean pikemajalisi eesmärke ja võtan asju päevakaupa, kulgen. Et siis sellised mõtted.

Täna on totaalne heatuju päev. Mõtlen, et äkki on see heast ja pikast unest. Öisest unest. Sest viimasel ajal on unetud ööd ikka täiesti mu päevakavad vallutanud.
Iggy Pop - The Passenger (L)

Untagged