Öölaulupidu oli minu meelest küll eriti mage üritus. Esiteks olid laulud haledalt valitud ja teiseks puudus mul jook, sest superalkosse ma pärast kümmet õhtul enam minna ei julgenud (teadagi on joomahimulised kambad, kes toda peatänava ostlemisasutust õhtuti ikka ründavad, kahtlase väärtusega).
Kurikuulus Herne pood, mis on laienenud ja näeb nüüd eriti luks välja, pole suutnud omale normaalset kaarditerminali muretseda. Esimesel kahel korral ütles, et mu PIN on vale. Kolmandal korral läks täpselt sama kood läbi, kuid vastuseks tuli, et kaart on maksevõimetu. Järgneval üritusel käskis peale kaardi sisestamist selle aga kohe eemaldada. Tegelikult pole ka ime, et see ei tööta normaalselt kui kogu ülejäänud kaarditerminal neil kuskil sahtlis istub. Ma ei imestaks, kui raha võttis ta siiski maha (ja kui eriti hästi peaks minema, siis isegi mitmel korral).
Öise Tartu peal on probleemiks veel söögikohtade nappus. Ja need, mis isegi on avatud, on laadis: ma enne lähen koju kui sinna.
See linn lihtsalt vajab üht öösel avatud klubirestorani, kuhu ka korralik inimene võib minna ilma, et ta tunneks end seal võõrkehana (jutt on “poole kuuest”).
Mudaste tagumike vaatamine jäi ära, sest rahvast läbi näha ei õnnestunud. Lisaks oli Eveliin mu suure vaevaga saadud siidri oma viinaga (margi jätan parem mainimata) ära solkinud :P (ise olin nõus), enne kui ta tundmatusse kadus. Tühjenenud aku tõttu ei saanud ühenduda ka enam kellegagi.
Seisin natuke ja passisin ning siis tekkis mu kõrvale seltskond, kus oli üks tüüp, kes pidas mind mingiks näitlejaks. Naljakas oli kuulata kuidas nad seal susisesid. Kohe, kui ringikesse ilmus uus nägu, uuriti tollelt, et “kas sa ei tea seda oranžide tossudega tüüpi seal” (krt, mu tossud pole oranžid, eks). Kellelegi siiski ei meenunud. See, kes mind tuttavlikuks pidas, ei paistnud purjune ka. Äärmiselt kahtlane.
Ja kui vahepeal jõudis mind tüüdata üks kursavend, kelle mõttest vist keegi kursusel aru ei saa, otsustasin kodu kasuks. Aga homme (mõnede andmete järgi täna) on Maailmas pidu. Kuigi peaksin eelnevalt veel mingi filmiajaloo teemal essee valmistama ja kohe kuidagi ei taha magama minna.
Järgmine päev selgub, et minu pangakaart oli Joeli omaga lihtsalt vahetusse läinud. Seega Herne pood võib siiski olla arenenud (ka oma kaarditerminaliga). Siiski, miks ta kolmandal korral PINi õigeks luges?
David Holmes - Whistlin’ Down the Wind
Tags:
herne pood,
purjus,
tartu,
öine
Teate seda muusikat, mis viib meid siit maailmast eemale?
