pole ammu juba nii elevil olnud. njah. aga ma ju vihkan lendamist. fuih. või noh, see on kuidagi õõvastav.
Archive for January, 2006
mul on alati õigus (not quite) ja mul on soe (olen purjune, aga mitte piisavalt) ja tegelikult tahaksin ma lihtsalt kõiki persse saata (kallistada st)
oeh, oeh. mulle meenus vahva “i’m a little teapot” stoori. üks armsamaid, mida kuulnud olen ;)
optimistlikult meelestatud. ning tegelikult ma ei vihka kedagi ja vältimine tuleb kartmisest. ja igast sellistest asjadest saab üle. mul on hea meel, et inimesed muutuvad (eelkõige mina ise).
ma olen vist mõrvamas oma kunagisi lubadusi (gosh. on see juba kolm aastat või enam?). vahel võib ju (räägin iseendaga). vaatab. tegelt jah. nende lubaduste algusaeg oli tegelikult väga halb periood. miski keskooli keskpaik.
11. klass? oi, mu lemmik. fakk, kuidas ma ikka keskkooli vihkasin. nii väiklane. so pretentious. täiesti mõttetu. hea, et ma sinna palju ei ilmunud. kes oleks seda tragöödiat üle elanud. haaaaah. inimesed olid nii mõttetult paindlikud ja vaiksed ja ei suutnud midagi probleemide korral ette võtta. või vähemalt siis veel olid. ja kui eile tsekkasin, siis ka olid. türa see ükskõiksus. haah keskkooli võlusõna: ükskõiksus, nii minul kui teistel minust. milline harmoonia. pekki kui see korduma peaks. i’d be the one with the plot and a machine gun.
nüüd sai ka vein otsa. i’m off to bed.
Untagged
muhahhaaa. aga meil külmusid torud ära ja seetõttu pole köögis vett. loodetavasti pole nad lõhki läinud. lisaks mõtlen ma veel, et äkki on parem nälgida ja poodi mitte minna?
eile tegin ma koos ustava abilisega avastuse, et mul on liiga palju muusikat arvutis. ning mis hullem, liiga palju head kraami ka. tegelikult on mul ka posu “Yes, Ministeri” osi veel vaadata. Oiiii, need on liiga head. Hommikul vaatasin just osa, kus nad käisid Araabias.
Jim Hacker: “Are you saying that winking at corruption is government policy?”
Sir Humphrey: “No, no, Minister. It could never be government policy. That is unthinkable. Only government practice.”
vaatasin lisaks veel AHA AH osakonna poolt pakutavaid baka teemasid ja ma hakkan juba väga tõsiselt arvama, et peaks AHAle AH-le minema tulevikus.
(oleks mul nüüd automaatne espressomasin, et saaks lattet ka teha. kuigi lattejoomise üks võlusid ongi kohvikus istumine.)
Untagged
täna on olnud reorganiseerimise päev. kõigepealt võtsin kapist kõik riided välja (tegelikult ainult need, mis ei olnud puude peal ja mustapesusahtlit ka ei puutunud). siis panin nad organiseeritult tagasi. kui veab, kestab sealne kord mõne päeva. sest alati kui on vaja otsustada, mida selga panna, siis ma tuhnin kõik segamini ehk otsustan mitu korda ümber, millised püksid ikkagi selle päeva püksid on. ma vist ei saaks hakkama kui ma peaks eelmine päev asju välja valima nagu mõni soovitab, sest kunagi ei tea kas need ka väljavalitud päeval just need õiged on.
anyway, kui ma veel viitsiks mõned ülejäänud riided pessu visata, siis need eriti ei tahaks enam sinna reorganiseeritud kappi ära mahtuda. njaaa. ning riidepuid on ka vaja, aga need maksid (sellised, mida ma tahaks: puidust ja kenad) 30 eeku tükk ja kuna mul läheks neid oma paarkümmend vaja, siis jäi ära. (kui keegi teab, kust saab odavalt ilusaid puidust riidepuid, andke teada).
aah, aga tegelikult ega ma ei mõelnud nii palju oma riidekapist kirjutada. asja point oli, et ma otsisin oma mütsi, mis kõrvad ka ära kataks, et saaks poodi minna ja seetõttu olin sunnitud kapi korda tegema. mütsi leidsin ma muidugi sealt, kus kõige vähem segadust oli (ehk viimasest kapi nurgast).
ma tegin omale uue folderi kooliasjade kausta: 2006 kevad. jeee.
nüüd peab mõtlema valmis, mida kõike brüsselisse vaja on. ehk kui palju asju mahub kohvrisse, nii, et poleks ülekilosid ning, et tagasituleku puhuks varuruumi ka jääks in case ma sealt midagi juurde soetan. oeh. õnneks on mu isa maailma parim pakkimisekspert. ta suudab kõik asjad, mida mina pakiks nii, et kott jääb punni, pakkida nii, et kott ei punnita ja kõikvõimalikud lukud lähevad ka normaalselt kinni. kuidas see võimalik on? äkki oskab ta kappi ka asju paremini paigutada. kas see oskus tuleb loogilisest mõtlemisest?
tegelikult on mul tunne, et seoses viimase ainega (rahvusvaheline poliitökonoomia) on paljudel läbikukkumispaanika. njah, ega see uurimustöö oli jah vahva, loodetavasti mul plagiaadikahtlust pole. ma vist ei peaks seda siin küll mainima, aga no võta kinni, ma mõtlesin lõpuks küll käigupealt asju välja (seega ei tohiks keegi omapanuse üle nuriseda, kuigi ma algul kartsin, et sellest jääb kõige rohkem puudu).
kui tähtaeg oli reedel kell neli, siis hommikul kell 10 oli mul umbes pool valmis ja seda olin ma alustanud miski 1-2 paiku öösel. aga eriti ärritas, et mõni on tubli ja vingub oma MSNi nimes juba kaks päeva varem, et tal on a la põhimõtteliselt valmis, aga et läheb vist kiireks selle uurimustïööga. pekki küll. vat 6 tundi enne tähtaega läheb kiireks. ohjah. ma olen nii võimetu end selles osas distsiplineerima.
Untagged
hahhaaaaaa. fakk. milleks on inimestel vaja msn’i mingi eduraportina kasutada. nad teevad seda raudselt selleks, et mind ärritada; sest ma pole ikka veel õppima hakanud. fah. muidugi vahel on lõbus (halenaljakas, hale, lihtsalt kahjurõõm idiootsuse üle mujal peades) kui mõned (mitte alati needsamad) oma “muid geniaalsusi” demonstreerivad. aga that’s beside the point.
mu kõvakettal pole enam ruumi.
köögis (ega poes) ei tule mul enam ühtegi talutavat söögitegemisideed.
õujeee. Estonian Air hakkab Barcelonasse lendama. (pretty-please. ma tahan.)
liiga palju vaba aega muudab laisaks. selles mõttes, et ma vist ikka pean füüsiliselt aktiivseks hakkama. maitea, millest need süümekad nii äkki, aga kuidagi on tunne, et trenn on igatpidi hea. nii. nüüd ma pean vaid jäljendamise käigus selgeks saama distsipliini trennis käimise osas. tervislik toitumine? see vist on, suht.
hahhaaa. keefir ja kakao on hea mix. tahaks saada, aga kakaod pole. inglismaal hakkaks ma puudust tundma kohukestest (are they healthy?), aga seal on ju ometi cherry/vanilla/lemon coca-cola (who needs healthy food when you can have un-healty drinks). brüsselis peaks ka olema. (meil olen ma ka üht neist kunagi näinud. kui keegi üles leiab, andke teada)
ma sain rohkem teada harakiri ja metanarratiivide kohta (viimane oli lihtsalt liiga lahe sõna ja pidin sel teemal uurima)
Untagged
niisiis. ükskõik kui palju mul ka päriselt vaja õppida oleks või kui pühendunud ma sellele ideele olen, tuleb alati midagi ette (isegi kui seesmised takistused nagu laiskus puuduvad, yeah right)
ma pidin vist päris mitu päeva omas maailmas elama, et ma oma vanemate plaanist teha üllatustrip tartusse aru ei saanud. kõik märgid olid ju olemas. makes so much sense kui nüüd sellele mõelda. i’m so blondie after all. ehk teisisõnu: järjekordne imeline õppimisvõimalus libises käest. aga keda see ikka huvitab.
Untagged
Õppimine läheb juba ladusamalt, kunas väike (vaevumärgatav) hoog on sees. Eile ärkasin vara, saanud magada ainult loetud tunnid. Uusaasta sai sedapuhku vastu võetud kodus.
Ja muidugi ega ma eile midagi teinudki. Otsustasin üle kuulata kõik aasta parimad albumid, lugesin kriitikute pingeridu ja kuidagi ei mõistnud, kuidas nad neid ritta seavad, ma küll sellega hakkama ei saanud. Peaks vist mingi objektiivse kriteeriumi võtma nagu kuulatavus, aga maitea.
Kõik piiluvad minevikku, teevad kokkuvõtteid. Ma siis hoiduks sellest. Jehhuuuu, ma ei suuda enam oodata, tahaks juba praegu Brüsselisse. Eriti tahaks seal shopata. Tallinnas sööme-liiga-palju-pühade järellainetuses poode sirvides lõi välja see osa minust, mis keeldub ilma ühegi ostuta lahkumast. Nooteate, mida kõike vaja oleks. Kes mõtles nii palju asju välja, ah?! (seekord ma siiski midagi ei soetanud, aga napilt pääsesin)
