ja nüüd kus tappev linnugripp vaikselt läähemale hiilib (kuigi sellest keegi hetkel ei paista rääkivat) on aeg unustada avangardism, ideaalid, püüdlus; nü on kõik küps dekadentsiks. pöörame ära, jah just. perfektne. rohkemat polegi vaja kui hea tuju all the time. milleks üldse millegi pärast muretseda. haaaah. majanduslik dekadents. lõhume, unustame töö, seiskame maailma; justkui ühel hetkel vajuks reaalsus unne ja meis tärkab siiras rõõm mitte millegi (elu) üle. need on need maagilised hetked. love is a dirty word. let’s go on a “whatever!” spree. mida muud ikka teha. (hahhaahahaahah. siin kuskil oli nali…..kunagi) see ei ole normaalne. and that’s just the point. but then again linnugripp? seda polegi vaja dekadentsiks. viimast võib nautida ka niisama.
(but all in all: fun’s just a farce)
nihilismis peitub tõde. aga mida pole ongi tõde. seega ei saa olla ka nihilismi. või midagi sellist. (ja kui ma olen nihilist siis ei eksisteeri mind ka või?). tegelikult on nihilism nii erootiline sõna, täpselt nagu suitsetamine on erootiline tegevus (and i was caught short in it again)
(and still: fun’s just a farce. so why stop?)
Tags:
filosoofia,
nihilism
truffe raekal saab minu heakskiidu (mitte et oleks tunda ülikooli kohviku mõjusid). ettekandja oli kuidagi tuttav. parim latte, mida ma üle pika aja saanud olen. auk raekal. mõtteauk samuti.
küünilisus siinses ilmas ei saa ka otsa. aga täna oli vastupidi: leidsin end mängimas naiivset osa allani maailmaparandusetenduses. paistab, et idealism minus ei sure ka suure näljutamise peale.
tänane dilemma: kas meedia või poliitika? kui oleks ainult kaks valikut, siis peaks küll enda igasugusele karjäärile kohe vett peale tõmbama. ma kardan mõlemat, sest nii meedia kui poliitika suudavad hingekülmust oluliselt suurendada. ja samas on need kaks sama põnevat kui inimene ise. Network (Lumet’ film) on üks parimaid filme, mida viimasel ajal vaadanud olen.
Pole kunagi G.B.Shaw teostega tutvunud, nüüd on õige aeg õppida. Minus elutseb vaikselt ambitsioon stooriga hakkama saada (aga ma ju ei saa asjaga ühele poole kui minu perfektsionistlik pool nõuab ainult parimat ja minu tagasihoidlik pool, mis on ka reaalsem osa, usub, et välja tuleks ainult selline absurd, mis isegi depressioniste ei huvita). idee ise on melanhooliline (sürpriis). pealegi, kui see just kunst pole (milles mul anne teatavasti puudub), hakkaks mind kriitikute arvamus raudselt liiga palju huvitama. mina ja stsenarist? amüsantne.
tahaks oma tulevase kodu raamaturiiulil näha eriti palju biograafiaid ja müstifitseeritud bläma. kirjandus on suuresti valdkond, kus ma enam ei orienteeru. kas keegiäkki annaks mulle midagi lugeda, mis mulle kindlasti sobib ja meeldib?
tänane meelelahutus: i’m still learning the art of falling apart
Tags:
kirjandus,
lumet,
network,
truffe
