vivaindifference

TAL -HEL

Helsingi tundus endiselt mõttetuna, polnud vahepeal võlu juurde saanud. Siiski ta meeldib mulle. Sain seal selle aasta suurima shopping related shocki. Suures desperatsioonis ostsin tegelikult liiga kallid jalatsid (kuigi ma kinnitan endale endiselt vastupidist). Aga vähemalt sain eesmärgi täidetud. (Mutta se EI toimi!). Poode on seal rohkem kui meil, kaupa ka, aga ikka mitte piisavalt ja pole nii odav ka kui sooviks. Et siis välikohvikud on seal rõvedalt räpased. Kui mina oma jääteed limpsasin, mis oli selle alla maetud raha eest suur ja suht hea, einestas kamp tuvisid kõrvallaual jääke. Õnneks oli ka suht hea latte saadaval ja sai mõnusalt pehmes kohas enne puhata. Siis raudteejaama ja sealt Koneistole.

Tee oli pikk. Tüdrukud ostsid mingeid longereid meenutavaid siidreid (või vastupidi), mis maitsesid päris rõvedalt. Rahvast oli päris okeilt, mõnusalt soe ja umbne oli nii mõneski kohas. Kõigepeal kuulasin kaugusest Anniet, tundus täitsa ok, aga tol hetkel ta mind üldse ei liigutanud (ei tea ka miks isegi, sest tema album on nagu üks viimase aja parimaid). Põhieesmärk oli näha Mouse on Marsi ja Roisini. Esimene oli siis ühes väiksemas saalis, mis oli täis, aga ei olnud liiga kitsas. See oli tõsiselt mõnus. Tahtsin eelkõige kuulata lugusid uuelt albumilt, mida ma olen suht ainsana kuulanud neilt. Aga nad tegid ka vanemaid, rajumaid lugusid. Live’is kõlas see bänd palju paremini kui ma lootsin.

Seejärel väike tuur ja siis Roisin. Sain esimesse ritta. Esimesed lood olid tehniliste viperustega, aga see ei seganud liiga. Ikka tõsiselt meeldis Roisin. Lood olid kenasti meeles ja puha. Sai ka ennast liigutada. Aga rahvas oli igati kummaline. Kõigepealt vajus mulle lihtsalt mingi fatso eit peale. Hiljem oli mingi prillidega tütarlaps, näoga nagu hakkaks kohe ropsima, kes vist ei saanud üldse aru, kus ta õieti oli. Kindlasti oli veel.

Roisin läbi, passisime veel mõnda aega seal. Mõtlesime vältida sealseid pikki järjekordi ja minna välja uurima, et äkki saaks kuskilt juua/süüa. Muudkui kõndisime ja kõndisime. Iga hetkega sai selgemaks, et me ikka ei lähe sinna tagasi. Esimene avatud koht oli kesklinnas. Sealt sai siis vett. Läksime Hessi (nagu tõsiselt kaa, teistkorda juba, öka). Sai juua, veits süüa. Siis läksime linnapeale jalutama. Mingi kella 4 ajal hommikul oli linn rahvast täis. Kõik vähegi lahti olnud kohad pandi kinni vist. Inimesed seisid taksojärjekordades peatustes (sommidel pole vist piisavalt taksosid). Siis istusime kuskil trammipeatuses ja saime kell 5 raudteejaama, kus oli soe, aga polnud pinke. Ja siis läbi niiskuse sadamasse.

HEL-TAL

Ma ikka avastasin kuidas mulle ei meeldi kiirsöögikohad. Parimal juhul võin Cocat juua (millest on viimasel ajal saanud mingi kerge sõltuvus), võibolla ka friikaid võtta. Burgerid on suur NO-NO.