kas ma olen pealiskaudne ja tõde eitav või teevad asjad mind tõepoolest õnnelikuks? hetkel on küll tunne, et asjadel, uute saamisel (isegi kui peab raha kulutama), on imepärane omadus tuju tõsta. lõpuks ometi sain mahuka koti, alles nüüd algab eesliks maskeerumine; täiesti spontaanne ost (selles on lisaväärtus: spontaansuses).
ja kas on tõesti nii, et true happiness algab siit või on see juba kohal? kas üldse on võimalik aru saada, millal oled õnnelik, millal on õnn. või me ootame kogu aeg ainult suuremat ja suuremat õnne?
btw, Stepfordi naised, see film, on päris saasta nime väärt. seda ma küll nicole kidmanile ei andesta. ideaalne näide halvast käsikirjast, halvast sisust ja mida kõike veel
hakkaks äkki filmikriitikuks, mulle see sobiks, vigu on alati kerge leida; samuti oskan ma teatud asju taevani kiita (sealhulgas filme ja inimesi, eelkõige muusikat, oh neid hullunud fänne!) (aga tihti sellist kiitmist mult ei kuule. vähemalt ise pole ma seda täheldanud).
Tags:
criticism,
filosoofia,
stepfordi naised
Published on April 9, 2005
in film.
täna tegin ma kummalise avastuse. filmile 2001: a space odyssey, on tehtud ka järg (1984-l aastal). Lugesin imdb-st; selgub, et imikukuju esimese filmi lõpus oli hoopis mingi “tulnukas” või nii. Kubrick’u esituses jäi küll selline eksistentsialismi puudutav toon kõlama. Et nagu see must monoliit oleks mingi värav uuestisünni suunas.
Ma teadsin küll, et kosmoseodüsseiast romaan tehtud, aga selgub, et on lausa triloogia….milline pettumus, kui need Kubricku esituse “ära rikuvad” (kuigi tegelikult oli kindlasti Kubrick see, kes asju oma tahtmise järgi korraldas). aga ma panin ikkagi selle tõmbama, vaatan ära, otsustan ise (aga ma usun, et puht kunstilisest vaatepunktist pole nad kaugeltki võrreldavad).
Mulle ikka nii meeldib 2001: kosmoseodüsseia, see ei seleta midagi, kõik jääb enda mõelda….
Tags:
2001: a space odyssey,
kubrick
eile oli tähistamiseks mitu põhjust: mu emal oli sünnipäev (ta ise on londonis), mul oli nimepäev, politoloogia alusaine eksam sai sooritatud ja peale kõige oli minu sünnipäevani päevapealt 9 kuud (mhmm, kusjuures ma sündisin täpselt päeval, mida arstid ennustasid). aga ainus tähistamine seisnes selles, et ma jõin üksi. ei, mitte omaette kodus või nii, aga ma olin ainus jooja. eilsed pidurid seda ei teinud (nad tarbisid võltsfantat ja original colat)….aga no mis seal ikka, ma ei hakanud neid ka halvale teele viima, vat, nii hea ma olen, vähemalt
Tags:
joogine
